sisukord

Immo Mihkelson

Sellal kui Ruja massiivne viisikalbum keerutab üles tolmu, mis on kogunenud paljudele mälestustele ajast, mil oldi veel noor ja erkude tundlatega maailma kombiti, möödub 20 aastat ansambli In Spe sünnist.

Nagu me alles nüüd teada saime, tähendas Ruja peale muusika ka keerulisi konfliktseid inimsuhteid, rahvuslikku rokkmuusikat ja lakkamatut võitlust. Pikaealise Ruja keskmise perioodi kaasaegne In Spe ei pakkunud niisuguseid jämeda punajoonega ääristatud kontraste, küll aga muusikat, teoseid, mida iseloomustades tuleb kindlasti kasutada ka omadussõnana «püsiv».

See In Spe, mis ühel 1979. aasta külmal ja pimedal talvehakuõhtul TPI aulas täissaalile oma esimese kontserdi mängis, oli Erkki-Sven Tüüri ansambel, nii nagu hilisem, laulva revolutsiooni aegne bänd seostus eelkõige Alo Mattiiseni nimega. Kuid erinevalt Ruja tandemist Nõgisto-Rannap ei kerki selle paari mainimisel mitte mingeid vastandumisi. Täna möödunut vaagides on järjest selgem, et Rujas segunesid muusikalised ideaalid rokile iseloomulike egomullistustega, sellal kui In Spe muusikkond kontsentreerus loomingule ja üritas helidesse tabada vaimset laengut. Seega just nagu üsnagi tüüpiline progressiivse ja/või intellektuaalse rokkmuusika bänd - muu maailma 70ndate laine järellaineke selles tollal üsnagi eraldatud maailmanurgas, kus nõukogudeaegne Eesti paiknes.

Kui kipub vaidluseks, kumb oli suurem, kas Ruja või In Spe, annan mina oma hääle viimasele. Ruja torkas jah rohkem silma, oli lärmakam, kestis üle mitme aja ning tegi palju laule, ent Tüüri In Spe muusikaline jälg on suurem ka ilma legendisarnaste mälestuste oreoolita.

Eesti Raadio väljaandes ilmunud uus CD vinüülplaadist «In Spe» võtab kokku Tüüri-aegse ansambli muusika. Nagu tunnistab kordusväljaande produtsent, klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder, tingis mõtte tegelda arhiivimaterjaliga kaudne surve välismaalt. Kuna Erkki-Sven Tüür on nüüd rahvusvaheliselt tunnustatud helilooja, kelle teoseid esitavad tippinterpreedid ja kelle plaate arvustavad kõige mainekamad klassikaajakirjad, siis on loomulik ka huvi tema elulooliste seikade, varasema loomingu ja kunagiste mõjutuste vastu. Kõigis Tüüri võõrkeelsetes biograafiates, mis ripuvad internetis, on viide tema rokkmuusiku minevikule ja ansamblile In Spe. Sestap ka kriitikute uudishimu ansambli vastu, mille muusikat neist keegi kuulnud pole, kuid mille nime nad alatasa kohtavad.

«Mulle oli see aeg väga oluline,» räägib Erkki-Sven Tüür In Spe perioodist oma muusikalise kujunemise loos. «Ilma selle kogemuseta oleks minu muusikalise dramaturgia ja muusikalise energia tunnetus kindlasti teistsugune. Lisaks sellele andis kuulajatelt saadud tagasiside tunde, et ma ei kirjutanud muusikat õhku või sahtlisse. See tõdemus kujundas minu muusikalist mõtlemist, pani juurdlema probleemide üle, mida praegu võib kohata nüüdismuusika selles osas, mis on publikust võõrdunud.»

Neljateistkümnesena hakkas Hiiumaa noormees käima Tallinnas, Mere puiestee metodisti kiriku bändis Sela bassi mängimas. Tõmme muusika poole tõi ta aasta pärast pealinna kooli. Siis hakkas Erkki-Sven kuulama King Crimsoni ja teiste progerock’i tippgruppide plaate, tutvus Mart Metsalaga ja tegi oma bändi Esra, millest kasvas sujuvalt välja In Spe. Kui Tüür 1980. aastal konservatooriumis kompositsiooni hakkas õppima, oli tal ettenäitamiseks kaasa võtta In Spega mängitud «Sümfoonia seitsmele esitajale».

Sümfooniline rokkmuusika või kammerrokk, öeldakse selle kohta tänapäeval paikapanevalt. Tegemist on eilse asjaga ja väljenduskeelega, mis ei ole enam moes. Kuid vorm ei peida muusika seesmist jõudu. Vähe on vastuargumente, mis suudaksid kõigutada väidet, et In Spe oli Eestis selle laine kõige tähelepanuväärsem ansambel. Tüür kui ansambli enamiku lugude autor ei häbene oma minevikku mitte üks põrm. Pigem vastupidi, sest veel tänagi kõlab selles muusikas midagi erilist.

«Näiteks noore inimese idealismi,» ütleb neljakümnene helilooja ise ja lisab, et üle kõige hõljus neil tollal püüdlus pääseda välja ümbritsevast saastast. «See polnud ainult poliitiline saast, vaid ka vaimne. Muusikas väljendus meie pürgimus vaimsete väärtuste poole.»

Praegu puudub Tüüril vähimgi soov midagi ümber teha. «See plaat on ühe perioodi dokument,» ütleb ta. «Muusika on ausalt oma ajas kinni ja peegeldab seda, kes ma kunagi olin. In Spe oli mulle õigel ajal täiesti õige asi.»

Kuid kiiresti areneval heliloojal sai ühel hetkel otsa seesmine vajadus In Spe ridades jätkata ning ta lahkus. Koha loovutas ta Alo Mattiisenile, kes tollal samuti õppis kompositsiooni. Tüüri kütkestas muusika, mida bändiga mängida ei saanud, ja samas puudus tal jätkamiseks ka perspektiiv, kuna ansamblit Eestist väljapoole mängima ei lubatud, ehkki kutseid oli.

«Tähtis on õhkkond, milles me mõned aastad elasime ja töötasime. Olen väga tänulik igale inimesele, kellega me seda koos tegime. Selle eest, et niisugune meeldiv loominguline kooslus eksisteeris.»

Erkki-Sven Tüür kirjutab praegu tellimustööna ooperit. «In Spe» taasilmumine mõnevõrra kõigutas tema rütmi, kuid need võnked olid meeldivad. Rõõmustavad ka kõik need, kes hindasid ja hindavad Tüüri-aegse In Spe muusikat.

«Ma ei ole vana plaati ammu kuulanud,» ütles helilooja ja kunagine bändijuht, kui me artikli tarvis kohtusime. «Aga peaksin seda tegema, et kuulda, mida sel mulle veel öelda on.»

In Spe album «In Spe» taasilmub 22. detsembril.

Mis aastal sündis Bach?

Immo Mihkelson

Mõnusa naeratusega mees on Boris Björn Bagger. Ta on sakslane Karlsruhest, kes räägib soravat eesti keelt, sest tema esivanemad elasid kunagi siin. Mitu korda aastas esineb kitarrist Bagger Eestis kontsertidega, mängides klassika kõrval ka kohalike heliloojate kammerloomingut. Ta on eesti muusikale mitut moodi teeneid osutanud.

Hoopis sagedamini kui kontserdid toovad meest Tallinna aga äriasjad, sest siin asub muusikakirjastuse Edition 49 harukontor, mille vahendusel ridamisi ilmuvad siinse heliloojate liidu liikmete heliplaadid. Õigupoolest annab neid Saksamaal välja küll firma Antes, kuid asju ajab ikkagi kirjastus.

Me kõik tahame teada

«Te tahate teada, mis aastal sündis Johann Sebastian Bach? Või millal ta suri?» Härra Bagger räägib kiiresti, rõhutab sõnu elava miimikaga ja teeb sigaretti hoidva käega elegantseid zheste. «Aga palun! Panete arvutisse meie CD-ROMi nimega «Musicians Data Base» ja saate paari hiireklõpsuga vastuse. Sealsamas on ka helilooja teoste loetelu ja viited kirjandusele, kust loete kõike, mida vaja.»

Jutt käib elektroonilisest muusikateatmikust, mida füüsiliselt küll pole veel, kuid mida härra Bagger juba järgmise aasta veebruaris tõotab meile esitleda. Ta on kindel, absoluutselt veendunud, et kogu muusikahuviline rahvas vajab seda plaati. Mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Ta joonistab suurejoonelisi õhulosse, mis ei pruugigi olla miraazhid, ega unusta sealjuures pidevalt rõhutada, et see CD on ainulaadne kas või selle poolest, et hakkab kandma märget «Eesti-Saksa ühistoode». Nimelt tehakse suur osa sisulist tööd ära siin, Lauteri tänava toakeses. Sisestatakse andmed, töödeldakse, täiendatakse. Ka seda rõhutab sakslane korduvalt, et lähiaastateks võib see projekt garanteerida Eestis vähemalt viiele muusikaspetsile töökoha.

Äriplaan on lihtne, kuid samas perspektiivne. «Musicians Data Base» kogub ühele laserkettale põhiinfo suurimatest muusikateatmikest, tegemata vahet, kas tegemist on tõsise või kerge muusikaga. Ühtekokku on märksõnu umbes 300 000. Loomulikult saab autorikaitseseadusega pahuksisse minemata nõnda kätte vaid n-ö baasandmed, mis piirduvad nime õigekirja, sünni- ja surmadaatumiga, teostega, muusikaterminitega ja veel mõne pisiasjaga, mis on avalik info. Muu, näiteks artiklike, jääb koostajafirma õigustega kaitstud areaali ja seda lihtsalt niisama oma äri hüvanguks kopeerida ei saa.

Aga sumeralikku energiat pulbitsev Boris Björn särab optimismist. «Tahate teada, millal tegutses ABBA, millised on ansambli liikmete sünnidaatumid või kes muusikutest on sündinud täna? Palun! Trükite otsinguaknasse päringu ja saategi kohe vastuse.» Tema esinemisest jääb mulje, et samast soovist põleb ka ettekandjaneiu, kes kohvikus meile arve tõi.

Pisiketta suur maailm

Kui 90ndate alguses ilmusid müügile esimesed teatmikud ja muusikaala CD-ROMid, siis kiideti arvustustes tohutu infohulga suhteliselt madalat hinda (laserkettale mahub üheksakorruselise maja kõrgune virn kirjapaberile tihedalt trükitud infot) ning teiseks kiireid sõnaotsingu võimalusi. Tänaseks päevaks on maailmas koos arvutitega müüdud nii palju CD-ROM-seadmeid, et nende täpset hulka ei tea enam keegi. Ettevaatlikult tuleks öelda, et neid on väga palju. Sõna- ja käsiraamatud, atlased, teatmikud jpm on muutnud jõuvahekordi traditsiooniliselt raamatukaubandusele kuulunud territooriumil, kuid mitte nii palju, nagu alguses arvati. Ka internet oma põhjatu, ehkki ikka veel üpris sassis infovõrguga on laserkettakeste võlu suutnud omajagu vähendada. Ainus laialt leviv elektrooniline muusikateatmik näib olevat «The Hutchinson Encyclopedia of Music» mõned üksikud nimetused jäävad müügikataloogides veel silma, kuid neid on üllatavalt vähe.

Microsoft alustas kümnendi keskel populaarmuusika teatmiku «Music Central» tegemist, lubades seda pidevalt täiendada, ent loobus varsti, tunnistades projekti perspektiivituks. Ka «Rock’n’Rom», mis startis suurte lubadustega, jäi toppama.

Kirjastused, mis annavad välja paljuköitelisi muusikateatmikke, on ülimalt ettevaatlikud ega kiirusta müügilette läikivate infokettakestega üle puistama. Teave on raha ning seni, kuni puudub kindlus, et tulu katab tulu, pole kirjastustel põhjust digitaalse maailma ohtlikesse keeristesse sukelduda.

Härra Bagger loetleb infoallikaid ja koostööpartnereid. Ta mainib, et see on terves ilmas ainukene CD-ROM, kust leiate «Eesti muusika bibliograafilise leksikoni» andmed, pluss teavet kõigi nende eesti ja muude riikide muusikute kohta, kes vaevuvad ennast teatava tasu eest fikseerima teatmiku nn kollastel lehekülgedel. Terve Grove’i märksõnad on sees, samuti Saksa leksikon MGG (Die Musik in Geschichte und Gegenwart), lisaks pop- ja jazzteatmikke ning muusikasõnastikke.

Julge hundi rind on hinnas

Grove (The New Grove Dictionary of Music and Musicians), keda Bagger nimetab partneriks, plaanib järgmise aasta lõpus 29-köitelist täiendatud kordustrükki ja nii nagu Britannica täielikku internetti minemist, kuid mitte tasuta. MGG lõpetab oma uue 21-köitelise trüki ilmumise alles 2004 ja lisab aasta hiljem ka CD-ROMi.

Nii võibki juhtuda, et kui kõik klapib, leiab muusikute andmebaas oma nishi. Kuid liiga vara on poolt- ja vastuargumente kollektsioneerida. Kindel näib vaid see, et «Musicians Data Base» lähikuudel tõepoolest tuleb. Eesti-Saksa tootena.

www.mdb.ee

www.musiciansdatabase.com

sisukord

© Postimees 1999