KULTUURILISAD
Kultuur

Vaid see artikkel Vanemuise Kontserdimajas kõlab taas muusika
ANTI EINPAUL
* Mait Ando Rauna naised - külma kire hobused
PEETER KÜNSTLER
* Helsingis toimub 11. mardilaat
TARMO VIRKI
* Eino Leino valikkogu sai valmis
ANNIKA KOPPEL


*

Vanemuise Kontserdimajas kõlab taas muusika

ANTI EINPAUL

«Tahaks meil esinemas näha New York Philharmony Orchestrat,» avaldas lootust Vanemuise Kontserdimaja direktor Laine Jänes. «Kontserdisaali poolt on kõik tingimused sellisel tasemel kollektiivide vastuvõtuks nüüd Tartus olemas.»

Täna avatakse Tartus Vanemuise vastvalminud Kontserdimaja. Avakontserdil kõlavad Ferenc Liszti ja Leosh Janaceki teosed Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) ja Läti Riikliku Akadeemilise Segakoori Latvija esituses. Solistideks on rahvusvaheliselt tunnustatud lauljad Tshehhimaalt ja pianist Hando Nahkur Eestist.

Slaavi missa, läti koor

«Teadupärast pidi kontserdimaja avatama Malmö sümfooniaorkestri kontserdiga juba septembri lõpus,» selgitas Eesti Kontserdi produtsent Lauri Aav. «Et aga avamine lükkus edasi novembrisse, kõlab avakontserdil muusika, mis oli meil hooaja kavas Vanemuise kontserdimajja juba varemgi planeeritud.»

Janaceki Glagolská Mshe ehk slaavi missa on suursugune ja pidulik tähtteos Tshehhi muusikaliteratuuris. Kahjuks on Janacek Eesti oludes üsna tundmatu helilooja, kuigi tegemist on väga väljapaistva ajaloolise suurkujuga tshehhi kultuuris.

Algselt väljakuulutatud Eesti Rahvusmeeskoori ja oratooriumikoori asemel on sellel kontserdil laval Läti Riiklik Akadeemiline Segakoor Latvija. «Et vabakutselistest lauljatest koosneva oratooriumikoori tööplaan on tihe, ei saanud me oratooriumikoori ja ka RAMi üle koormata,» selgitas Aav. «Õnneliku juhuse läbi saime tellida selleks ettekandeks segakoori Lätist. Kas lätlased nüüd eestlastest paremini kõlavad, kuuleme eelmisel päeval (s.o eile - AE) Tallinna kontserdil, aga keelelistest iseärasustest sõltuvalt võib see vanaslaavikeelne missa lätlaste esituses väga huvitavalt kõlada.»

Tartusse rohkem ERSOt

Miks tahaksid kontserdikorraldajad ikka välismaa esinejaid kutsuda? «Ei saa sugugi öelda, et Eestis poleks häid esinejaid, aga kontsertidele, mis tulevad väljast, tullakse meelsasti ka ilma tausta kontrollimata,» rääkis Jänes. «Eesti muusikute kontsertidele ei tulda nii lihtsalt, tahetakse kavas mingit rosinat, samal ajal kui meie muusikud on hinnatud välismaal. Ükski prohvet pole kuulus omal maal.»

Jänese sõnul ei hakka Vanemuise Kontserdimaja oma kliente, kuulajaid, ümber tegema. «Muusika abil me natuke kasvatame publikut. Sellel aastal harjutame teda rohkem ERSOga, sest ka ERSO on Tartus vähe käinud.»

Tartu muusikutele uus kontserdimaja igapäevaseks kasutamiseks ei ole. «Igapäevaselt saavad inimesed end täiendada kontsertidel, mis meie majas toimuvad. Meil on sooduspiletid muusikaõpetajatele, üliõpilastele, õpilastele ja pensionäridele,» kõneles Jänes. «Vanemuise sümfoonikutelt on Eesti Kontsert ära ostnud kolm kontserti ja kontsertiteks, mida nad meie laval veel soovivad teha, on neil võimalik üürida saali, mida nad on ka teinud.»

Saali üür on professionaalsetele muusikakollektiividele 6000 krooni pluss käibemaks ühe ürituse eest (sama maks Estonia Kontserdisaali eest on näiteks 8000 krooni pluss käibemaks). Selle tasu sisse mahub kaks korda kolm tundi prooviaega koos kontserdimaja piletööride, riidehoidjate ja kõige selle juurde kuuluvaga.

Igal õhtul tuledes

Mittetulundusühingutele ja koolidele on kontserdimaja direktori sõnul üür odavam, kõikideks muudeks üritusteks on hinnad kokkuleppelised, sõltuvalt tellija vajadustest. Uus saal on väga erinevate ürituste tarvis kiiresti sobivaks kohaldatav.

«Perspektiiv, et Vanemuise Kontserdimaja oleks igal õhtul tuledes, ei ole kaugel,» avaldas Jänes rahulolu. «Detsembris see juba nii ongi, kõik õhtud on planeeritud, firmad on rentinud saali oma ballideks ja klientide vastuvõttudeks, toimuvad estraadikontserdid ja paljud muud üritused.»

Uue kontserdimaja avakontsert on täielikult välja müüdud. Piletid on juba lõppenud ka mitmetele kontsertidele aasta lõpuni.


Vanemuise Kontserdimaja

Kontserdisaali ümberehitamist alustas Eesti Kontsert käesoleva aasta maikuus. Avakontsert pidi toimuma 27. septembril, kuid remonditööde lõpetamine lükkus finantsraskuste tõttu edasi.

1970. aastal valminud Vanemuise Kontserdisaal on täielikult ümber ehitatud, saali maht on suurenenud 35 protsenti, kohtade arv on tõusnud 835-lt 946-le. Uue kontserdisaali lava pindala on 240 ruutmeetrit, mis on poole rohkem kui enne remonti. Lavale mahub sajaliikmeline orkester koos kuni 160-liikmelise kooriga.

Kontserdimaja projekti kogumaksumuseks on 45 miljonit krooni, finantseerisid kultuuriministeerium, Tartu linn ning Eesti Ühispank Ühisliisingu ja Landesbank Schleswig-Holsteini kaudu.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse


*

Mait Ando Rauna naised - külma kire hobused

Raamat

Mait Ando Raun
Hobused
Kupar, 114 lk

PEETER KÜNSTLER

Tundub, et viie aasta eest kaante vahele saanuna tekitanuks Mait Ando Rauna teos üksjagu suuremat furoori.

Mait Ando Rauna romaan «Hobused» on käsikirjana valminud 1992. aastal, niisiis kaua oodanud. Kirjastuse kätte jõudis tekst siiski mõnevõrra hiljem ja Raun olevat seda veel mõnda aega töödelnud ja kärpinud. Pika ilmumisprotsessi kroonib lisaks tüli autori ja kirjastuse vahel.

Möllavad tungid

Ei ütleks, et «Hobused» on iganeda jõudnud. Tegemist on moodsa ja kindlakäeliselt viimistletud ilukirjandusega. Teksti tihedus, kompaktsus, suurepärased dialoogipõimingud ja kaasahaarava loomulikkusega rütmistik viitavad küpsele kirjanikule, kellele ei käi üle jõu kirjutada oma lugu süzheelist telge ja ajalis-ruumilisi tähiseid niimoodi eirates, et lineaarnegi jutt kuidagi iseenesest mingil hetkel lugeja teadvuses selgub, kui ta kaosehõnguliste sõnapööriste ammendamisega parajal maal on.

«Hobused» on avara haardega ebaloolik lugu, mille jutt on ilmetult kidur ja poeetiline jõud suur, ent kordumiste ja paralleelide galopina üsna varjundirikas. «Hobused» mõjub rohkem kujutamise kui kirjutamisena, ja ometi noor Raun «Wake upis» (1987) nägi kirjanduse võimalikkust ainult kirjeldamises!

«Hobused» kujutab mehe kaudu naisi ja naistest aimuvaid kujutelmi mehest. Romaanis möllavad alasti olekusse pürgivad vaistud ja tungid, millest lahvatav pingeline tundelisus väljendub tegelastes kummalise impulsiivsuse ja apaatia seosena.

Pulmasõit läbi irreaalsuse

Kultuuritavad, eelarvamused, ühiskondlikud hierarhiad, psühholoogilised rollimängud ja -jaotused näivad romaani keskkonnas ehmatavalt lagunevaina, kuid ei kao siiski silmapiirilt. Tähelepanuväärne on seegi, et kuigi näpuga järge ajades registreerib lugeja lugematu hulga hooramisi, pole romaanis kübekestki kiima.

Peetakse pulmi, keset rasvast söömaaega teatatakse etterakendatud hobustest ja läheb pulmasõiduks läbi irreaalsete maastike. Naisedki on nagu hobused, viies minategelast kaasa kuni enesele vastandumiseni, kuni nõrkemiseni võõrusest paisuvate ja pakatavate laste poolt sisse piiratuna.

Kire aimamatusse ulatusse süüvinud mina liigub läbi reaalsete linnamaastike, mida ta tajub nagu hajameelne ja end halvasti valitsev pragudest piiluja - mingeid kokkusulavaid visioone liikumistes, mida kannavad koos õhuga kaasa naised, kel pole püsivat välimust, kes samastuvad ja teisenevad, on sihipäraselt eikusagilt eikuhugi.

Naistest ahvatletud mina saab küll jagu paranoiast, ent nagu ma just kirjeldasin, langeb alatasa autismi. Naised sugereerivad enesekeskselt minasse vägivalda, luulet, kõikelubatavust ja piiritut kohusetunnet, aga mitte sooja armastust - pigem külma kirge, mis ümbritseb kestana kõiki selle sünge tonaalsusega kummitusliku teose tegelasi.

Külma kire lummuses

Raun näitab naisesuhet pessimistlikus valguses, vahel justnagu kurtes ja haladeski, samas siiski ilmutades ka musta huumorit ja eneseirooniat. Viie aasta eest oleks nii moodne, seksitiine ja naisi agressiivselt arvustav romaan võinud mõjuda ühiskonda ärritavalt.

Täna on huvid mujal ja tunduvalt lihtsustunud argiselt praktilise suunas, nõnda ärrituvad ehk vaid need, kellele tundub, et nad on läbi lugenud mõne soovitatud õpiku, mis ahvatleb Rauna teose aineil dotseerima.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse


*

Helsingis toimub 11. mardilaat

TARMO VIRKI, Helsingi

Mitu tuhat inimest igast Soome otsast võtab homme hommikul ette teekonna Helsingisse laadale - mardilaadale.

Tuglase Selts korraldab Helsingi Vanas Sadamas (Pikku Satamakatu 3-5) järjekorras üheteistkümnenda mardilaada. Soome Eesti-huviliste seekordseteks tõmbenumbriteks on kümnevõistluse Euroopa meister ja värske isa Erki Nool ning Tallinna Linnateatri lavastus «Ristumine peateega» (autor-lavastaja Jaan Tätte).

Laadalaudadele on laotatud eesti käsitöö- ja kultuuritooted, vahepalaks müüakse kiluvõileibu ja eesti õlut. Meelelahutuseks esinevad mardisandid, Seelikukütid ja Sibeliuse Akadeemias õppivad noored eesti muusikud.

Lisaks sellele mängib Nukuteater «Luikede järve». Soome Kirjanduse Selts esitleb Juhani Salokanneli värsket teost «Hingesild», mis käsitleb Eesti ja Soome kirjandussuhteid nõukogude ajal.

Seekordse mardilaada teemaks on loodus ja keskkond. Esinduslikul Eesti keskkonnaseminaril esinevad muuhulgas Eesti ja Soome keskkonnaministrid. Veel on vaadata kaks näitust: Fred Jüssi «Pildid Eestimaalt» ja Jaan Eilarti koostatud näitus rahvusmaastikest eesti graafikas.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse


*

Eino Leino valikkogu sai valmis

ANNIKA KOPPEL

Soome luuletaja Eino Leino 120. sünniaastapäeva tähistamiseks andis kirjastus Eesti Raamat välja tema luule valikkogu «Päikesepojad.»

«Ehkki Eino Leino oli suve laps, ei jõudnud meie raamatut enne valmis kui nüüd sügisel,» ütles Eesti Raamatu peatoimetaja Rein Põder valikkogu esitlusel Soome Instituudis.

Pealkirja «Päikesepoeg» pani valikkogule tõlkija ja koostaja Debora Vaarandi. 28 aastat tagasi ilmusid eesti keeles «Eino Leino kaunimad laulud». Rein Põdra sõnul on «Päikesepojas» kolm kihistust: esiteks August Annisti, Ants Orase ja Gustav Suitsu tõlked, siis kaunimad laulud ja uued tõlked Debora Vaarandilt.

«Viimasel ajal on Eino Leino isiksus olnud Eestis üsna päevakorral,» ütles Debora Vaarandi. «Küll Aino Kallase memuaarides, Hella Wuolijoki raamatus ja mujal, ent vahel olen olnud nukker, et ta looming on jäänud kõrvale. Mina tutvusin Leinoga tema luule kaudu ja see tutvus oli igaveseks meeldejääv.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse



Webmaster
© Postimees 1995-1998