Küsimusele, miks sumerid just Sumeris elasid, võib vastata lihtsalt: kus siis veel? Hoopis rohkem on teadlased ja muidu mõlgutajad pead vaevanud küsimuse kallal, miks nad tsikuraate ehitasid. Tsikuraat oli astmeline püramiid, mille tipus seisis tempel. On pakutud välja põhjendus, et sumerid olid pärit mägiselt maalt ja tasasele alale jõudnult hakkasid nad püstitama kunstlikke mägesid. On arvatud ka lihtsamalt, et astmeline püramiid oli trepiks taevasse.
Igal juhul elasid nende jumalad kusagil üleval.
Ent küsigem omakorda: kus siis veel? Kas võib jumal, vähemalt selline jumal, kes kõike näeb ja kõike teab, elada kusagil mujal kui üleval? Kui karjus loendab lambaid, siis ta ei saa seda teha lesides. Ja kui tal peaks olema tarvis lammastele kõnet pidada, siis ta astub kivi otsa. Lühidalt, tema on ülem ja lammas on alam. Karjus on kahejalgne vahitorn. (vrd. jehovistide ajakiri.)
Küllap ei ole ka kirikutorni ainus mõte olla kaugele nähtav, vaid ühtlasi kaugele näha. Võimatu oleks ette kujutada, et jumal vaatab meid altpoolt.
Kuid kõige nägemine ja kõige teadmine pole veel kõik. Jumal ka valitseb meid ja valitses sumereid. Kas võib võim olla mujal kui üleval?
Küllap pole siin asi muus kui gravitatsioonijõus. Kivi, mis lebab teie jalge all, on ohutu. Kivi, mis ripub teie pea kohal, on ohtlik ja väge täis. Jumal, kes asub maa all, ei valitse, vaid varitseb. Ta võib teid laukasse vedada, aga sellele peab ka oma lollus kaasa aitama. Taevase jumalaga on teised lood. Võib ju küll üles vaadata ja nentida, et pea kohal ei ripu kaljupanka ega tiirle kotkast, aga jumal võtab kätte ja lööb välguga. Kui tahab, siis ka selgest taevast.
Kui kõneldakse religioonidest, siis tõdetakse tavaliselt, et nende (pea)eesmärgiks on anda inimesele rohtu ja lootust surma paratamatuse ees. Võiks lisada, et religioonide struktuur selle juures sõltub suuresti asjaolust, et käest lahti lastud kivi kukub ülevalt alla ja mitte vastupidi.
Kes näeb selles nendingus ateismi või vähemalt materialismi, sellele ütlen vastu: asjad on sedaviisi, sest Jumal lõi maailma sellisena.
Aga kuidas jääb loodusrahvaste hiite ja pühade allikatega? Või kultusekividega, mis on küll maas või isegi maa sees, aga väge täis mis hirmus? Kuidas jääb Egiptuse templitega, mis ei asunud ei kunstlike ega looduslike mägede tipus? Kuidas jääb varakristlastega, kes pugesid Jumala teenimiseks katakombidesse?
Varakristlastega on lugu lihtne - neil ei jäänud muud üle. Kui nad katakombidest välja pääsesid, siis hakkasid ka kirikud kõrgemale pürgima. On ka looduslikke mägesid appi võetud. Kõrge Corcovado tipust seirab kogu Rio de Janeirot tohutu ristikujuline Kristus. Itaalia immigrantide teguviis, kes selle püstitasid, ei erine kuigivõrd muistsete sumerite omast. Viimased pidid vaid ka mäe enda ehitama.
Loodususunditega nagu eestlastegi muinasusund on asi veidi keerulisem. Taevane jumal (või jumalad) polnud ju ainus (ainsad). Ta oli muidugi olemas ja muidugi oli ta tähtis, ent mitte üksinda. Taeval polegi üksinda, ilma maata, mingisugust mõtet. Ülevalt sadas vihma ja lõi välku, altpoolt hakkas selle peale vili kasvama. See on nii ilmne, et kogu maailma erinevais nurkades on üsna iseseisvalt jõutud tõdemuseni: taevas, see on isa, ja maa, see on ema. Isa sigitab, ema sünnitab. Eestlastel selles punktis kristlusega vedas: mitte üheski teises keeles ei kõla sõna Maarjamaa nii mitmetähenduslikult.
Ja Läti Henrik kõneleb ühest muinas-eestlaste tähtsamast hiiest, mis asunud ka just Ebavere mäe otsas.
Maaga tuleb otsida kooskõla, aga talle ei pea alluma. Ei saagi, sest ta ise on inimesest allpool. Taevale tuleb alluda, taevas on üleval, taevas on ülemus. Inimene võib ennast üles lüüa, inimest võib maha lüüa.
Maha löömisega on asi nii ilmne, et sõjamehed tõrkusid väga kaua kaevikuid kaevamast. Pidada sõda altpoolt oli kuidagi loomuvastane. Selle tegi võimalikuks ja vajalikuks alles püssirohi - ollus, mis pööras kõik pea peale.
Aga miks näiteks vanad egiptlased oma templit püramiidi otsa ei asetanud? Püramiidide ehitamisega neil ju probleeme polnud?
Võimalik, et asi oli selles: Egiptuse templis teeniti jumalaid nö. eemalt, aga sumerid arvasid jumala isiklikult aeg-ajalt oma templisse laskuvat. Näiteks on selline arvamus teada Uruki linna ühe tsikuraadi, õieti võimsal terrassil paikneva templi kohta, mida külastas jumal An koos oma naise Antamiga. On loomulik, et taevane jumal pidi ka maale laskudes jääma inimesest kõrgemale.
Teine asi, kui mingi rahvas elab kesk kõrgeid mägesid, näiteks Himaalajas. Siis võib jumalal lasta mäe otsas eladagi, kui mägi on piisavalt kõrge. 20. sajand tõi siin kaasa komplikatsioone, inimesed kippusid jumalate troonile ronima. Ühe kaheksatuhandelise esmavallutaja - kahjuks ei mäleta ta nime - oli nii kena, et jättis päris kõige kõrgemasse tippu astumata, kuivõrd see oli jumala eluase. Ent küllap on seegi tipp tänaseks segi trambitud. Kujutluspilt jumaliku mäe otsa roninud inimesest võib Himaalaja elanikule olla lausa raske taluda. Enne vaatas jumal mäetipult inimese peale, nüüd lumeprillitatud alpinist, hapnikumask peas.
Aga alpinistil endal on küll jumalik tunne. Selleks ta ju vaeva nägigi. «Mina kivi kuningas…» Olen seda kogenud, kui seisin mäetipul ja minu vari, mis oli umbes viie kilomeetri pikkune, langes orgu vajunud pilve peale.
Ometi ei lähe mäetippu roninud inimene ülbeks jumala ees, kes sealgi jääb temast kõrgemale ja võib pealegi viie minuti jooksul saata tapva lumetormi. See-eest võib ta minna ülbeks inimeste ees. Kas see polegi kõrges kantsis pesitsevate võimumeeste puhul seaduspärane?
Toompea, mis meile siinkohal esimesena pähe tuleb, pole muidugimõista kaugeltki ainuke kaljuloss. Tänapäeva hiidkompaniid ja -korporatsioonid tavatsevad samuti ennast sisse seada pilvelõhkuja seitsmekümne kaheksandal korrusel või umbes nii. Polegi enam mäge tarvis, kuhu asetada tempel; võib ehitada lihtsalt nii kõrge templi, et vari pilve peale paistab.
Ei ole midagi uut siin päikese all. Inimliku ülbuse kohta on kõik juba öeldud Vanas Testamendis seoses Paabeli torniga. (Mis muuseas oligi just tsikuraat.) Üsna ühemõtteliselt on sellest juttu ka kreeklaste legendis kehkenpüks Ikarosest, keda meie millegipärast kangelaseks peame, unustades kogu loo moraali.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kui juba mõni kuu tagasi ilmus Lauri Vahtre sulest Eesti taasiseseisvumist käsitlev raamat «Vabanemine» eeldasin, et see saab retsensentide poolt elava tähelepanu osaliseks. Tegemist on ju teemaga, mida seni on Eestis suhteliselt vähe käsitletud. Ainsana meenuvad Tiit Made välismaal ilmunud ülevaateraamatud ning Valter Udami tuimavõitu «Taasiseseisvumine». Sel taustal oleks võinud arvata, et Lauri Vahtre kahtlematult intrigeeriv raamat äratab elavat keskustelu, poolt- ja vastuväiteid. Huvitaval kombel pole seda juhtunud. Reageeringud raamatule on jäänud oodatust ilmetumaks, kriitikagi kuidagi mannetuks. Vahest on selles süüdi kõike dehoiriseeriv aeg, vahest on kriitikuid aga kadedaks teinud Vahtre raamatu hea läbimüük. Sest erinevalt pea kõigist teistest ajalooraamatutest pääses Vahtre «Vabanemine» Postimehe raamatupoe kümne enammüüdud teose edetabelisse.
Miks inimesed Lauri Vahtre raamatut siis ostavad? Jätan esialgu kõrvale raamatu sisu ning vaatleksin paari kõrvalisemat asjaolu. Esiteks ilmus ta ilmselt õigel ajal. Taasiseseisvumisest on möödas 5 aastat ja seda käsitlevatest raamatutest oli Vahtre töö esimene. Vahtre jõudis konkurentidest lihtsalt ette. Teiseks pole raamat liiga paks. Ta on meeldivalt kujundatud ning nii nagu Vahtre raamatuid ikka, on teda lihtne lugeda. Viimast on teatavasti väga raske saavutada. Raamatusse paigutatud pilapildid on sellele heaks lisaks, samuti mitte liig tavapärastest piltidest koosnevad fototahvlid. Ühesõnaga - üks tahe lugemine armsale maarahvale.
Lauri Vahtre ülevaade Eesti taasiseseisvumisest esitab rõhutatult ja objektiivselt omaaegseid subjektiivseid seisukohti, uurides ja edastades nii autori kui tollase avalikkuse - ajakirjanduse, poliitikute - arvamusi ning mitte tegeldes sedavõrd palju küsimusega, mis tegelikult toimus. Ajaloouurimusele võiks sellist lähenemist ette heita. Lähiajaloo, veelgi enam viie aasta taguste sündmuste, uurimisest selle sõna teaduslikus mõttes on aga ilmselt veel vara rääkida. Selleks on ajavahe toimunuga liig lühike.
Selleks, et seda aega kunagi üldse uurima saaks hakata, on sedalaadi avalikult subjektiivsed käsitlused hädavajalikud. Erinevate vaatenurkade edastamise kõrval aitavad nad olemasolevat materjali ka süstematiseerida. Sellega on Vahtre hästi hakkama saanud. Omaaegses Eesti Vabariigiski ei jõutudki uurimusteni Eesti riigi sünnist. Eduard Laamani «Eesti iseseisvuse sünd» oli kahtlematult ajastu tippteos, kuid paraku mitte uurimus, vaid ülevaade. Sellenigi jõuti aga alles arvukate ühelt või teiselt poolt subjektiivsete mälestusteoste või dokumentidekogumike kaudu. On ju viimasedki tegelikult subjektiivsed, esitades toimunut läbi nende dokumentide, mida autor on suvatsenud välja valida.
Ainsaks võimaluseks edasi jõuda on järelikult koostada sedalaadi subjektiivseid ülevaateid ja valikuid võimalikult suurel hulgal ja võimalikult erinevatelt inimestelt. Selleks peaks Lauri Vahtre raamat olema igati hea avalöök. Mälestustele, peaasjalikult aga ajakirjanduses ilmunud artiklitele tuginedes antakse pilt Eesti ajaloost aastatel 1987-1992, vürtsitades seda värvikate kommentaaridega. Vahtre loeb selles ajavahemikus olulisimaks kolme tehtud valikut: 1987. aasta Hirvepargi meeleavaldust, kodanike komiteede loomist 1989. aastal ning 1991. aasta iseseisvumisotsust. Tagasihoidlikul, kuid kindlal kombel esindab Lauri Vahtre seega õigusliku järjepidevuse liini eesti poliitikas.
Kujutan vaimusilmas ette mitmeid Vahtre raamatut pahaselt nurka lennutavaid prominente enda ette pomisemas á la no nii see küll ei olnud - Rahvarinde, roheliste, ERSP, Töökollektiivide Liidu, EKP või kellegi isiklik roll on häbiväärselt kõrvale jäetud. Vastus sellisele tundele peaks olema üks - istuda maha ja kirjutada oma raamat või mälestuste kogumik või publitseerida korralik kogus dokumente oma isiklikust või oma lemmikorganisatsiooni arhiivist.
Nii jätaksingi ühele või teisele võimalikule puudujäägile viitamise nii selle kui teiste sedalaadi raamatute puhul ära. Seda mitte sellepärast, et satun autorit juba mõnda aega tundma, vaid sellepärast, et sedalaadi kriitika ei tabaks lihtsalt märki. Peaasi, et autor oleks aus. Aus nii oma suhtumise möödapääsmatus subjektiivsuses kui esitatud faktides.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Mait Ando Raun. TULINE RATAS. Faatum, Tallinn 1996. 312 lk.
Mait Ando Rauna teisena ilmunud romaani «Tuline ratas» võib edukalt lugeda kui lihtsalt üht hullu lugu, ühiskonna vaimse ja psüühilise degradatsiooni kirjeldust, mille autor mängib detailijõleduste kiuste maha nukkerpoeetiliselt ja hellinimlikult mõjuva kurbmängu. Küllaltki realistlikku ent groteskini utreeritud nõukogude-eesti ainelist proosat kummastab lisaks ajuti tuntav taarausuline jumala-aula perspektiiv.
Romaan algab psühhedeelilises matusemeeleolus, sest surnud on ühe perekonna pea, inimestes, ajaloos ja riigikorraldustes allajäämiseni pettunud härrandlik viinavend ja pätistunud ulaharitlane Anker Taara, jätmata vähimatki vaimu- või hingeläkitust lähedasile, kes segases meeleolus tema viimseid hingetõmbeid loevad. Ankeri ja tema naise Selma-memme eluliit viis fataalsel moel ühte kaks vastandlikku suguvõsa - metsakolklusesse kiindunud Taarad ja mammonat ja ilmaavarusi kummardavad Kallastopsid. Nii nad justnagu lõid mingi etnilise anomaalia, millest ei saanudki mingit tõukvaliteeti oodata.
Suguvõsad jälestavad vastastikku. Nagu Taarad olid veendunud võsapopsid, jäävad nad kolkakollideks nõukogude ajal, Kallastopsidki ei oska midagi paremat, kui rakendada oma sullerdav asisus jäägitult sotsialistliku majandusime teenistusse. Eks vist Raun viska pisut nalja Tammsaare aineil. Poeg Sander, kes kaldub rohkem Kallastopside poole, on mingi ajalehe karjeristist peatoimetaja, parteilane ja ülemuste sabarakk. Teine poeg Jüri jällegi torumehest luuletaja, partei juhuliige, süüdimatu egotsentrik Taarade laadis. Kumbki põeb omal kombel paranoiat. Sanderi poeg Viirunen kui abiturient ja ebaõnnestunud üliõpilasehakatis viskleb puberteetlikus identiteedikriisis, kuid temagi puhul viidatakse otseselt vaimunõrkusele. Ja üleüldse mõjuvad kõik tegelased romaanis rohkem või vähem hullumeelseina. Selma kaksikõde Rootsist Marta ehk välja arvatud, aga tema on vaid abitult kõrvaltvaatav statist.
Surmapäev algab joomaorgiaga, viin voolab kõridesse äädikapudelite kaeladest, milles õnnis Anker tavatses tulivett maskeerida. Käsnadena viinast vettides starditakse amokimaratonile suutmata endale aru anda, kust stardipauk tuli. Jüri järgneb arutuna maaema kutsele ja emaduse jumaldamise sunnile, kuid eksib iseenda umbsusse. Sander otsib oma müüdavale loomusele lunastust, püüdes suguvõsade vaenu ületamise võimalust ja hälbib nägemuslike eksirännakute painetesse. Nende abikaasad löövad keskea kriisi süüvides litsi, üleüldse kõik löövad litsi ja Jüri naine saab koguni vägistatud omaenda lastekottu ära antud ja seal venelaseks koolitatud poja poolt. Kombelõtvus ja mõtlematus on neile iseloomulikud.
Tegelaskonda tervikuna iseloomustab allakäik, marionetistumine. Algul tõuseb mefistoliku saatusekujundajana esile eksnuhist kultuuriminister, kellel näib olevat võimurile omast mastaapsust. Ent mulje osutub petlikuks, võimu iseloomustab peagi vaid mõttetult kuhjuv butafooria, tema manipulatsioonid reedavad niiditõmbeid. Edasi omandab ebamaiseid jooni joodikust preester/kohtumõistja, tema ümbrus tiheneb arutlusist jumala üle, kes niikuinii rumaluses abituid ja valelikke kuulda ei võta. Temast eemaldumine tähendab aga hiiejumalatele kui eksinud hingede ärakutsujatele järgnemist. Teose jätkudes aga teiseneb seegi kuju marionetlikuks nuhiks/käsutäitjaks. Hämarolekute sügavusest konkretiseerub lõpuks ilmselt ka tegelik «mefisto», kõikehõlmava kommunistiminevikuga müütiline aparatshik Shubilomov, kelle nõidumised teevad õnnetust Viirunenist tema väimehe ja lapselapse - Svjatoslav Taara, hääbuva perekonna maise vara süütu pärija isa. Viirunenil on määratud ju rutusti surra.
Raun liialdab groteski luues äärmuseni ja mängib oma tegelastega konstruktorikruttija järjekindlusega, ent kuidagiviisi õnnestub tal siiski jäädvustada ka inimlikku hingemaastikku, sellele omast soojust, tundlikkust ja õrnust. Raun kulutab palju ruumi tegelaste enesevaatlustele, mida iseloomustab põhjatu süüvimine oma seisundite jälgimisse-aistmisse. Omaette meisterlikuks liiniks romaanis on Selma-emme galopeeriva seniilsuse suure kaasaelamisvõimega kirjutatud lugu.
Romaani lõppu jõudes hakkab lugejale tunduma, et ühtede kaante vahele on sujuvalt kokku liidetud kaks eri zhanris teksti. Algus on moodsa romaani nägu, keskpaigast edasi meenutab kirjutatu üha enam draamateksti, tahes-tahtmata hakkad registreerima kindlalt piiritletud stseene, vaatusi, remarke ja lavakujunduse ülesehitustki. See isegi aitab omal moel groteski võimalikult täielikule abstraheerimisele kaasa, aga jätab romaanist tervikuna sogasevõitu mulje.
Kummalisel kombel sarnaneb «Tuline ratas» ühtaegu nii Faatumi romaanivõistluse I auhinna pälvinud Henn Mikelsaare teosega «Käiski Nuustakul ära» kui ka teise preemia pälvinud Arvo Uustalu «Kasside salapärase kadumisega». Esimesega seob Rauna romaani (III koht samal võistlusel) hääbuva perekonna kujutamine ennekõike seniilsusest tulenevate seisundite kaudu, teisega jälle äärmuslikku räigesse groteski rüütatud pildi loomine lähiminevikust.
Ennekõike sarnaneb see raamat aga siiski Rauna eelmise, ülikooliainelise romaaniga «Kollane maja». Ikka seesama painajalik, hämarolekust hämarolekusse kulgev sündmustik, deliiriumid ja argidetailide jõhkrus ja ebaesteetilisus, nõukogude elulaadi trafarettidel põhinev lõikav grotesksus. Sinna juurde autorihoiakust õhkuv tumemeel ja lootusetus, hingepiinadest räsitud hellus inimese vastu ja sellesama inimese allaheitliku abituse ja rumaluse põhjustatud põlgusest sogastunud viha.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
NEARLY GOD (Durban Poison/Fourth & Broadway/Island)
Ei. Usutavasti. Ei ja ei. Kogunisti. Loojaile, ei kummalegi - ei tollele ebamaisele ülem-Lordile, ega sellelegi meeleheitlikult-allaheitmatult maisele loojaisiksusele, kelle erakordne anne ja vaevatud vaim on ellu ehmatanud siinse hullutavalt hajusa muusikalise irreaalsuse nimega Nearly God - need kümme pooljumaliku pseudonüümiga pitseeritud pahempidipala küll kuulajat kuigipalju «ligemale» ei liiguta. Vastupidist uskuda, kuulda, kujutledagi tundub võimatu. Vastupidist väita on teoreetiliselt muidugi võimalik, aga midagi tõsiselt tululikku, mis avitaks kuni kõrvaotsteni Nearly Godi paljutähenduslikkusesse kastetud ja suhtelisuse-sohu sattunud kuulajarahval kribinal-robinal «üheainsa ja õige» taheda teeotsani jõuda ning rahulikus rivikorras l/Loojaile lähemale marssida, seesugusest käramisest vaevalt et johtuks. Ei saagi johtuda, toda tahedat teeotsa lihtviisiliselt ei ole olemas. Nagu pole olemas sihte, piirimärke, teeviitasid ega isegi kindlat pinnast kusagil Nearly Godi ümbruskonnas. Kõikjal, aiva kõikjal, kuhu kõrv ulatab - rikki! TRICKY! tavi! - aina kõverad käigud, sissevaristatud tunnelid, eeskujulikult pilla-palla eksponeeritud varemed, rõskus & somp, mõrased hiidpeeglid, tasakesi vappuv tühermaa.
- Oma algosakestele taandatud ülihõre trip-hop, staatilisest elektrist pragisev stuudioleitsak, müramasinate katkendlikud digitaalkõned, keelpillide harvad monoloogid, inimhäälte lalin ja paranoilised pominad. Ning ainult näpuotsatäis ollust, mida enamik ipraid ja valusaid edetabeliinimesi popmuusikana ära tunneks.
Jube. Ilus. Ahvatlevalt arusaamatu, arusaamatult ahvatlev, järelejätmatult tõhus ja järeleandmatult tabamatu, elastne, hulknurkne, mitmetasandiline. TRIKNOLOOGIA.
Misse muu. Või kesse teine. Kui mitte Tricky. Must eks-bristollane, trip-hopi erehall kardinal, Lee «Scratch» Perry arvestatavaim mantlipärija, mulluse Maxinquaye-albumi meisterdaja. Kes muu peale tema saakski olla sigitanud säherduse... säherduse... vedrujalgse, arvutiajulise, kõhevil ja kiimalise, iseliikuva, inimnäolise... kummiskeleti? Nagu Nearly God?? Küsimus ilmselt retooriline. Vastus kolmesõnaline: pole rohkem selliseid. Võibolla Wu-Tang Clani räpijõugu produtsent RZA võiks sarnasesse kanti eksida, sama sünge ja efektse, muusikaliselt samavõrd muljetavaldava küberruumi ehitada ja selle nõnda inimlikult ebardlike eluvormidega sisustada.
Või siis Björk. Kui ta «päriselt ära pööraks». Mis, muide, Nearly Godi peal ongi samahästi kui toimunud. Kaks korda. Kokku kümmekond minutit. Laseb Björk oma kujutlusvõimel koos Tricky’ga amokki joosta. Esimene Tanz-Debil neist kahest, «Keep Your Mouth Shut», kasutab muuhulgas ära Björki viimatise plaadi «Post» siivsa keelpillivinjeti «You’ve Been Flirting Again» - võttes laenatud laulujupi ja, nagu see triknoloogilisel katsetandril paljude asjadega juhtub, reanimeerides seda peaaegu tundmatuseni. Vaikse flirdiunelma toon ja tekst väänatakse lõpuks iseeneste vastandeiks, nende ette poogitakse jõhkralt, ent täpselt tükk toorest hip-hoppi (Das FX), neile saadetakse kallale Tricky kähedad sajatused («hoia oma suur suumulk kinni, beibe!») ja pidevalt lubatakse elektroonikal eritada kõige selle peale, alla ja vahele küll paksu, küll vedelat. Faktuuri ja vormi.
«Keep Your Mouth Shut» on Nearly Godi neljas number. Mis käib selle eel ja järel, on enamasti sama hõre, hälbiv ja ambivalentne. Kui mõni pisem (?) tõik vahelduseks jutuks võtta - mida õieti tänitatakse «Together Now» alguses, enne seda kui kostab valang kalki kõkutamist? Kas «God! God!?» või «Bond! Bond!» - ? Peaks olema päris oluline vahe. Aga saa sest sotti, kumba hõigutakse. Tegelikult on Neneh Cherry lauldud «Together Now» küll üks konkreetsema kujuga ja kergemini hoomatavaid asju Tricky/Nearly Godi valikuliselt valgustatud tühermaal. Samuti kõlavad veidi selgepiirilisemalt, «lõpetatumalt», Alison Moyet’ väga veenev etteaste «mustanahalise» souli-diivana. Ning Tricky ja Terry Halli poolt kahasse puhutud «Bubbles».
Napid reeglipärased ja mõned poolselged vihjed pole Nearly Godi juures tooniandjaks. Otse loomulikult. Triknoloogias mitte erandid ei kinnita reegleid, vaid reeglipärad rõhutavad eripära. Sedapidi. Ja erandlik, rammusalt haruldasehaisuline on Tricky (& Co) ehitatud Nearly God ilma mingi kahtluseta. Juba selle kandi pealt, et ta on üks neist ütlemata vähestest tegelastest, kes peale suveräänset ja edukaks osutunud debüüti pirtsakate menumuusade haldusalas ei ole oma järgmisel etteastel tippinud hoolikalt väljamõõdetud sammukestega samas suunas, vaid on selle asemel pidanud etemaks teha üsna äkiline pööre kurakätt. Pööramise akt iseenesest on vaid (väiksem) poolt kogu põnevusest. Teine pool, see, kuidas Tricky seda teeb, on aga täieline topeltnelson, nabanöörivigur ja tagurpiditants. Ühteaegu. Tricky söandab seda, mida enamik tema renomeega mehi, naisi ega androgüüne ei raatsiks vist uneski - tarida kuulaja oma muusikale nõnda sündsusetult lähedale. Suisa selle sünni juurde. Kohta ja aega, kus alasti aheraine, millest «normaalsemad» nuputajad alles hakkaksid «tõelisi» lugusi kasvatama, vaevalt esimesi elumärke ilmutab ja arusaamatult vääksub.
Loonud illusiooni intiimsusest, kaob Tricky sinna alastuse ja katmatuse keskele ära. Haihtub. Laguneb laiali Björki, Cherry, Halli, omaenda, Martina, Dedi Maddeni, Cath Coffey, Alison Moyet’ häältesse. Jätmata ripakile narmast, mida pidi triknoloogi «pärismina» saaks päevavalgele sikutada. Ja ümber sõrme pöörata.
Õndsaks Nearly God vaevalt kedagi teeb. Rikastab aga ilmselt küll. Roppumoodi.