7. juuli 1997
Nr. 14 (45)
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
«Juhul, kui maapõue sügavuses puhkavat objekti häirida, vabaneb selles peituv kolossaalne kosmiline energia ja pühib maakera maailmaruumist,» kinnitavad teadjamehed Merivälja UFO-majaka kohta. Ilmasammas Otepääl, kummitus Kundas, hiljuti ajakirjandust läbinud teade Viljandi meditsiiniõest, keda tulnukad kloonima tõttasid... Sajad inimesed puutuvad aeg-ajalt kokku millegi seletamatuga.
tekst: Peeter Ernits
«Tänase maailma situatsioon on just nagu loodud kõikelahendava üleloomuliku sündmuse ootuse tekkeks.»
(Carl Gustav Jung, «Tänapäeva müüt», Tallinn 1997)
Hakatakse meditsiiniõde kloonima
Jutustavad naised turuplatsi nurgal.Pärast seda, kui Anu R. (nimi muudetud) ööl vastu 3. maid «Santa Barbarat» vaadates teleri ees tukkuma jäi ja kummalise elektrilöögi tagajärjel meelemärkuseta kokku vajus, on väikelinnas igasuguseid jutte liikvel. Sest naise vasakusse peopessa, reiele ja häbemepiirkonda olid tekkinud sügavad põletushaavad. Lisaks hulk riisiterasuurusi täppe käsivarrel ja kõhul. Haavade paigutus suguorganite vahetus naabruses (ja käel, mis ilmselt varjas alakeha), ning mõningad muud asjaolud ongi 35-aastase meditsiiniõe mõtted viinud sellele, et «äkki taheti mind kloonides inimkonda päästa».
Anu abikaasa meenutab, et hämaras elutoas telerit vaadanud naine oli palunud kardinad akendele ette tõmmata, sest «meid ju vahitakse». Anu enda sõnul mäletab ta otsekui alateadvusest akna juures mitme inimese tumedat kuju.
Sama õue peal elav kalmistuvaht N. kinnitab, et nägi öösel kellegi tumedat kuju läbi naaberukse väljumas. Kalmistuvaht mäletab ka tolle sammude rahustavat kriginat.
Ainus fakt kogu selles loos on sügavad, ent mitte valutavad haavandid Anu ihul. Keila haigla põletuskeskuse arstide hinnangul annab seesuguse tulemuse näiteks pritsiv rasv. Teisalt võib põletushaavu saada isegi elektrilise soojenduskotiga.
Arvukad vestlused Anut lähemalt tundvate inimestega viitavad keerulisele lapsepõlvele ja välise malbuse varjus peituvatele teravatele psüühilistele konfliktidele. Kui ühte eksperti uskuda, ei saa välistada isegi lühist mõnest elektrilisest stimulatsioonivahendist.
«Selliste haavade tekitamiseks ei pea just ufonaut olema,» väidab Anut ravinud Tartu Ülikooli nahahaiguste professor Helgi Silm. «Meiepoolne diagnoos oli: kunstlikult tekitatud naha mädane põletik.»
Prof. Silm pani tähele, et patsient oli väga huvitatud ajakirjandusega suhtlemisest.
«Seda, kes oli haava tekitaja, oskavad kõige paremini öelda psühhiaatrid,» lõpetab Silm.
Kustutame tuled ja vaatame
Merivälja ühe eramu perenaine Vivika Mitt peab ennast tasakaalukaks inimeseks, sõnades: «Ma ei ole neid elukaid, kes siin minu maja all elavad, näinud.» Proua Mitt peab silmas tema maja all asuva UFO-majaka «teenindavat personali».«Nad on sellised...» Proua veab õhku pirnitaolise olevuse kontuurid, «ja südame kohal on neil heleroheline, sätendav munake.»
Vivika Mitt on surmani väsinud seletamast. Ometi on ta saatusele alistunud. Sest kelle krundil ikka juhtub olema ülemaailmselt tähtis objekt, Eesti altar, kust kunagi hakkab valgus tervele ilmale paistma?
Proua Mitt ei tea päris täpselt, kas tema maja ja kapsamaa all paiknev objekt, kodeeritud tähega M, kujutab endast 200 tonni raskust ja 12 x 22 m suurust lendavat taldrikut või hoopis humanoidide kosmosemajakat. Viimased kümmekond aastat pole ta saanud rahu päeval ega öösel. Tuhanded võõrad Jaapanist ja Austraaliani välja; partei, valitsuse, sõjaväe ja salateenistuse kõrged aukandjad on Hõbekuuse 34 asuvat objekti külastades pöördumatult kahjustanud 12-aastase hundikoera Verri närve, muutes ta hüsteeriliseks ning kahtlustavaks...
Pole ka ime: raamatute loopimise, patjade purustamise ja sulgede saputamise, massiivse tugitooli lõhkumise ja öösiti maapõue sügavuses mürisema hakkava elektrirongi kõrval õnnestus kellelgi lausa kaks korda priske koeravolask läbi õblukese aknaprao toast välja paisata. «Isegi hiirel olnuks raskusi selle läbimisega,» tõdeb Mitt.
Hõbedane plaat segab kaevu kaevamist
1969. aasta suvel selgus, et kaevu kaevamine polegi nii lihtne. 6,5 meetri sügavusele jõudes takistas tee hõbedane plaat, nii 1,5-2 cm paksune. Autode üleskloppimisega leiba teeninud peremehel Virgo Mitil ei jäänud muud üle, kui suruõhuhaamer tuua ja plaat purustada. Just sellest plaadist Merivälja epopöa algaski.«Ühe tükikese jättis abikaasa endale, teise andis ühele geoloogist lauluvennale Türnpu-nimelisest meeskoorist. Ülejäänud valas kaevurakete vahele,» jutustab Vivika Mitt. Kulus 14 aastat, enne kui kunagised sündmused taas päevakorrale kerkisid.
«Ma ei tea, kes nad olid,» tunnistab aastaid inglise ja saksa keele õpetajana töötanud Vivika Mitt nende kohta, kes tema kodu külastasid, garaazhi alla rõhtsa shahti uuristasid ja kapsamaa kohale 12,5 meetri sügavuse hiidkraatri kaevasid, mispeale maja ühte nurka pidi vajuma hakkas. «Kaks neist elasid mul üleval, aparaate täis toas, ega väljunud sealt naljalt.»
Kas Nõukogude armee või mina?
«Minu jaoks pole Merivälja juhtumis midagi eriskummalist,» väidab Eesti ja New Yorgi teaduste akadeemia akadeemik, professor Anto Raukas. Geoloogia-, keemia- ja bioloogiateadusi kureerinud inimesena valdab ta ilmselt kõige enam Hõbekuuse 34 looga seotud materjale ja dokumente.«Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia asepresidendi Aleksei Janshini ja kindralstaabi ülema esimese asetäitja käsu peale(salajane kiri 15. juunist 1984 Eesti TA presidendile) võtta Merivälja objekt «pod osobõi kontrol», mõtlesin algul, et julgeolek üritab kontrollida salajase info levikut akadeemia süsteemis,» mäletab Raukas.
Juhtivaks instituudiks saladuse lahendamisel sai Raukase enda geoloogia instituut. «Ma polnud sellist tükki varem näinud,» tunnistab mees, kes geoloogina tunneb juba poole meetri kauguselt kõiki võimalikke Eestis ettetulevaid mineraale. «Moskva, Leningradi ja Kiievi instituutidesse saadetud proovile vastas üksnes N. Liidu TA meteoriitikakomisjoni esimees J. Shukoljov. Kuna meteoriidiga polnud tegu, jäi järele tehissulami võimalus,» tõdeb Raukas. «Ent Moskva pädevad laborid väitsid, et seesugust sulamit ei osata ei N. Liidus, USA-s, Saksamaal ega Jaapanis valmistada. Kuna tükk pärines moreeni alt, liustik aga taandus Tallinna ümbrusest 11 000 aasta eest, siis ei jäänudki muud üle, kui pidada seda jääaja lõpul siin hädamaandunud UFO-jäänuseks,» naerab Raukas.
«Kord teatati, et Moskvast saabuvad neli kindralit asja uurima,» meenutab Raukas. «Arvasin, et üks kahest: kas Nõukogude armee on lolliks läinud või mina. Kuue ja poole meetri sügavusel asus üksnes kassikullana tuntud püriit.» Ent käsule tuli alluda ja et geoloogia instituudi teadusdirektorist Herbert Viidingust ei piisanud, pidi ka akadeemik Raukas Estonia rongile vastu minema. «Üks oli isegi kindralpolkovnik,» imestab Raukas.
«Merivälja augu servale jõudes ajas üks kindralitest - ilmselt ekstrasenss - keele suust, sirutas käed taeva poole ja hakkas kummalisi liigutusi tegema,» mäletab akadeemik. «Kes arvab, et Vene ajal igat sorti nõidadel Liidu tippjuhtkonnale mõju polnud, see eksib,» rõhutab Raukas. «Nii oli Brezhnevi-aegse poliitbürooga, Meriväljale aga läkitati Andropovile lähedal seisnud julgeolekukomitee «peaekstrasenss» Nikolai Sotshevanov.»
Just see mees määratles biolokatsioonimeetodil maapõues peituva 15-meetrise läbimõõduga, tugevasti kiirgava kahe metalse keha (objektid AO1 ja AO2) kontuurid ja asukoha. Just tema läkitas Meriväljalt N. Liidu sõjatööstuskompleksi juhile Boriss Kiasovile detailseid raporteid ja juhtnööre.
Eesti geoloogide magnetomeetrilised mõõtmised ja puurimistööd moskvalaste entusiasmi siiski ei jaganud. Raukase sõnul küpses teine versioon, mille järgi haigevoodis lamav peremees oli kogemata kaks kivimitükki ära seganud. Kaevust pärit püriidi ja Koplist Bekkeri tehastest Merivälja prügimäele toodud metallitüki.
«Tsaari ajal valmistati suurepärast laevasoomust,» noogutab Raukas. «Juba kaheksakümnendate alguses oli A. Baikovi nimelise metallurgia instituudi vastuses viidatud võimalusele, et tegu võib olla mõnes Venemaa tehases valmistatud mikroelementiderikka ferrosiliitsiumiga (mark FC 18).»
Akadeemik Raukase sõnul oli Merivälja objekti kureerinud kindralleitnant Mihhail Varganov ainus mõistlik mees seltskonnas. «Õige pea sai kindral Varganov aru, millisesse jaburasse mängu on kaitseministeerium tõmmatud. «Mis teha, mängime lõpuni,» tõdes sõjaväeluure üks juhte vestluses Raukasega.«Keegi ei julgenud kindralstaapi teatada.»
Nüüdseks on Merivälja objekti monopoliseerinud Hans Raudsik - omaaegne miilits. Raudsik avaldab Merivälja objekti kohta jätkuvalt üha pöörasemaid andmeid, esineb loengutega, plaanib raamatu avaldamist.
«Ma oleksin võinud praegu miljardär olla,» ohkab Vivika Mitt. Ta peab silmas võimalust, et kaitseministeerium oleks tema krundi ära ostnud.
«Tõsi, Moskva ei hoidnud Merivälja pealt raha kokku,» kinnitab Anto Raukas. «Hõbekuuse 34 perenaine sai iga kuu 500 rubla. See tuli geoloogia instituudile N. Liidu kaitseministeeriumilt. Sestpeale ei pruukinud Vivika Mitt enam koolis lastele võõrkeeli õpetada.»
Raukase sõnul oli see väga suur raha: «Nii partei keskkomitee sekretär kui ka mina akadeemiksekretärina saime 600 rubla kuus.»
«Just siis hakkas maja perenaine igasuguseid lugusid rääkima,» lõpetab Anto Raukas. «Rääkis selleks, et huvi tekitada, et magus elu ära ei lõpeks.»
Tulnukad pesitsevad kõrvade vahel
«Kui inimene on psüühiliselt heas vormis, tajub ta maailma adekvaatselt,» kinnitab Eesti nimekamaid tajueksperte professor Jaan Huik. «Ent ükskõik mis põhjusel normist välja langedes hakkavad tekkima illusioonid ja seda nägemusteni välja. Inimestel tuleb palju igasuguseid mõtteid pähe, ent vähesed neist peegeldavad ümbritsevat reaalsust õigesti.»Olgu tegu siis üleväsimuse, stressi või ekstreemse olukorraga - näiteks hämarusega. Huik rõhutab, et kõik see kehtib täiesti normaalsete inimeste kohta. Aastaid kohtueksperdina praktiseerinud Huigi sõnul ei saa tihti oma meeli uskuda. «Oma silm pole mitte alati kuningas. Pilt, mida sa näed, võib asuda kas sinust väljaspool või sinu sees ehk vaimusilma all.»
Huigi väitel tekivad just piirtingimustes - hämaruses, pimeduses või vaikuses - väga ebamäärased elamused. «Edasi sõltub kõik interpreteerimisest. Ent siingi pole inimesel raske. Ühiskonnas on sobivad mallid olemas, pärinegu need siis seebikatest või ajakirjandusest.»
Huik juhib tähelepanu asjaolule, et interpreteerimine toimub täiesti spontaanselt ja viitab nn. autokineetilisele efektile, kus rühm inimesi vaatleb pimedas helendavat tulukest. Üks näeb, et see liigub vasakule, teine, et paremale. Kolmas kinnitab, et hoopis kella kahe suunas, neljas väidab, et pigem kella viie suunas.
«Ent peagi hakkavad kõik nägema nii, nagu grupi liider,» naerab Huik, «näiteks kella viie suunas. Autokineetiline efekt on fantastiline.» Ja ta vaikib salapäraselt. Seejärel puhkeb naerma. «Tegelikult tuluke ju ei liigu.»
Huik viitab sellelegi, milliseid vägitegusid suudab mõtte jõul korda saata. «Kes ikka raudkindlalt usub, et on ristilöödud Jeesus Kristus, sellele tekivad peopesadesse ka haavandid.»
Huigi sõnul on haavandite ehk stigmade teke mõtte jõul juba sajandeid teada. Ta kinnitab, et inimene võib alla suruda valuaistingu ja kõndida paljajalu sütel. Tema hinnangul segunevad kaks olulist asja: see, kui adekvaatselt inimesed oma ümbrust tajuvad ja tunnustuse vajadus. «Seegi on enamasti alateadlik,» märgib Eesti ainus FJB-koolitusega ekspert.
Tordikarbi kohal käsi kuumaks
Professor Huik on ainus ekspert, kes uurinud Merivälja looga vahetult seotud isikuid. Tema sõnul kinnitas talle nii Herbert Viiding kui ka Hõbekuuse 34 perenaine, et imepärane tükike kujutas endast üksnes püriiti. Sama näitas ka Virge Miti aastatagune valedetektoriga testimine.«Ometi,» tõdeb Huik, «tutvustas Viiding seda kui UFO-tükikest.»
1988. aastal, veidi enne Viidingu surma, korraldas Huik tema loengul ulatusliku eksperimendi, üritades selgitada, kuidas inimesed imetükikesele reageerivad. Varasemast oli teada, et ühel minevat käsi kuumaks, teisel külmaks, kolmandal hakkavat otsekui nõeltega näpuotstes torkima.
«Võtsin TV-antenni tükikese, mingi rauakamaka ja neli tordikarbi kaant,» jutustab Huik, «ja asjad peitsin karbikaante alla. Sedasi, et kolmanda alla sai Viidingu palake ja neljas jäi kontrolli mõttes tühjaks. Teate, mis selgus.» Huigi nägu tõmbub kavalalt naerule. «Inimestel läks käsi kuumaks või külmaks ka tühja karbi kohal. Mitte mingit erinevust Merivälja tükikese ja teiste tajumisel polnud.»
Huigi sõnul pole ka imestada, sest «kui inimene hakkab pöörama tähelepanu sellele, mida usub, siis paljud senised aistingud jõuavadki teadvusse. Arvamus, mida ma võiksin tunda, mõjutab uskumatult palju meie taju. Aistingud on seotud meie ootustega, ka alateadlikega. Me ei saa arugi, kuidas need muutuvad,» lõpetab professor.
Anomaaliarohked kriisipiirkonnad
Aastakümneid on tuletõrjuja Igor Volke teispoolsusest rääkides endale nime teinud. Anomaalsete Keskkonnanähtuste Registreerimise ja Analüüsi Komisjon (AKRAK), mille nimel Volke alalõpmata esineb, tegeleb asjadega, mida ühendavaks märksõnaks võiks olla tõdemus: «Ei ole võimalik.»«AKRAK ei ole üksi mina,» pareerib Volke laialt levinud arvamust. Ta vuristab rea nimesid, nende seas üks nõukogude elektroonikatööstuse «isasid», eriteenistustega tihedalt seotud Enn Parve (komisjoni esimene juht), Riigikogu aseesimehest UFO-klassik Tunne Kelam, astronoomid Peep Kalv ja Charles Villmann.
AKRAK-i uurimisobjektid jagunevad Volke sõnul nelja gruppi. Esiteks energeetilised anomaaliad e. energofoorid. «Näiteks keravälgud.»
Teiseks tundmatud lendavad objektid e. UFO-d (Unidentified Flying Objects). «Neid on kõige rohkem.»
Kolmandaks seletamatud füüsikalised nähtused e. poltergeistid. Maakeeli kummitused ja kodukäijad.
Neljandaks kõikvõimalikud psühholoogilised ja psühhosomaatilised anomaaliad.
Volke sõnul tuleb iga teate järel vaagida, kas inimene pole äkki «metsa poole» või ei paista näiteks korterivahetuse või naabritele surve avaldamise motivatsioon. «Igasugust jama ja skisoidseid seisundeid on uskumatult palju. Räägitakse UFO-dest, aga samas pole neist lõhnagi.»
Volke, mees, kes 1985. aastal Merivälja looga seoses pakkus välja kosmosemajaka idee, tunnistab: «UFO on pigem sümbol. Sotsiaalsed stereotüübid on ühiskonnas väga tugevad.»
Inimesed, kes väidavad, et neil on olnud kontakt UFO-ga, kirjeldavad neid uskumatult standardselt. Ufolaste kujud on vahetunud nagu moevoolud. Algne trend - rohelised mehikesed - on asendunud antennidega varustatud metalses kestas tegelastega, olnud vahepeal pikad ja ilusad ning jõudnud nüüdseks saada pisikesteks, aga nutikateks humanoidideks.
«Kui reakodanikul on UFO-dest rääkides kõik selge, siis minul küll mitte,» tunnistab Volke. Ehkki ta ei välista võimalust, et tulnukad pesitsevad ei kusagil mujal kui meie kõrvade vahel, usub ta siiski, et päris nii see pole: «Midagi ju toimub.»
Samas juhib AKRAK-i aseesimees tähelepanu ajakirjanduse tohutule mõjule UFO-de jms. nägemisel: «Kersna saated panid asjad üheselt paika. Ehkki ahjuukse põletusjäljed olid käe peal selgelt näha, pidi juhtunut UFO-dega seletama.»
Volke sõnul pole aastad anomaalsete juhtumite osas vennad. Kui 1987.-88. aastatel registreeriti 5-6 arvestatavat anomaaliat aastas, siis 1989. aastal algas järsk tõus, mis kulmineerus 1991.-1992. aastatel.
«On tähele pandud, et revolutsiooniliste perioodidega kaasneb hasart ja kalduvus müstika ja maagia poole. Kõige rohkem täheldatakse anomaaliaid sõjategevuse ja kriisipiirkondades. Ühiskonna stabiliseerudes juhuste arv kahaneb.»
Roosiline tulevik
Omal ajal tõdes Saksamaa suursaadiku Henning von Wistinghauseni vanatädi, et Põhjamaad, sh. Eesti, on kummituste poolest Euroopas tuntud. Keskajast saati olnud heaks kombeks pöörduda kuulsate viru nõidade poole. Nüüdseks on raskuspunktid miskipärast põhja poole nihkunud - kilbile on tõstetud lapi nõiad.Ometi leidub siiani väikesel Eestimaal hulgaliselt inimesi, kes aeg-ajalt kummitusega kohtuvad, õhtutaevas lendavaid taldrikuid või mõne teekäänaku taga millegi veel salapärasemaga kokku puutuvad.
Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal Emmaste ja Kärdla ümbrus, Kunda kunagine piirituserand, Rakvere ning Paldiski-Klooga ümbrus... Ja mõistagi Kaiu raba - legendaarne ufodroom, kuhu nähakse aiva salapäraseid lendavaid objekte maandumas ja tõusmas. Need anomaaliate ilmumise lemmikpaigad tuleks ausse tõsta. Miks seda häbeneda? Miks mitte muuta see, mis meil on, väärtuseks? Tõmbenumbriks turistidele, nagu ameeriklaste ühe salajase lennuväebaasi ümbrus Nevada kõrbes, kus kohalike võimude initsiatiivil eksisteerib «maaväliste maantee» ja teeservi ilmestavad tulnukate eest hoiatavad liiklusmärgid.
Miks mitte turistide juurdemeelitamiseks hakata tirazheerima Eestit kui metsiku looduse, iidse arhitektuuri ja tulnukaterohket maad. Või äkki tasub hoopis otsida korrelatsiooni nende 60 000 eestimaalase, kes väidavad end kummitusega kohtunud olevat ja nende 60 000, kes igal aastal raskekujulise depressiooni käes vaevlevad, vahel?
artikkel Adobe Acrobat formaadis (300K)