9. juuni 1997
Nr. 12 (43)
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Tallinna Meretehas on 1995.a. lõpus erastatud seltskonnale, kelle äriedu rajaneb riigiaktsiaseltsi Ookean vara ülesostmisel võileivahinnaga.RAS Ookeani kaudu tuntuks saanud finantskombinatsioonid jätkuvad Miinisadama kandis, kus meretehas asub. Ettevõttele kuulunud hotell Briis müüdi võileivahinna eest eksootilisest riigist pärit aktsiaseltsile.
tekst: Virkko Lepassalu
Riik, kellele kuulub 49% Tallinna Meretehase aktsiatest, seisab jälle silmitsi järjekordse erastamisveaga. Kui erastamisagentuur müüs 1995.a. lõpus meretehase aktsiate kontrollpaki erakätesse, ei uurinud ta erastaja tausta. Riik saab nüüd vaid abitult pealt vaadata, kuidas maksuvabad jm. segase taustaga firmad tehast põhja veavad. Meretehase kaudu müüdud Ookeani vara eest nõuavad Ookeani pankrotihaldurid selle tegelikku väärtust.
Veel kolm aastat tagasi kuulus ettevõte Vene sõjalaevastikule ja kandis numbrit 7. Ajakirjanduse andmeil sai meretehase aktsiate kontrollpaki omanikuks 1995.a. novembris AS Vavekor. Selle osanik on Ookeanist väljakasvanud AS Stringer. Dokumentidest nähtub: Stringer on enne tehase aktsiate ostmist hankinud RAS Ookeanilt külmutuslaeva Amandus Adamson ja ujuvdoki, makstes nende väärtusest ligi kümme korda vähem.
AS Stringer oli vaid üks kasulõikajaist. 1993-95 «erastati» Ookeani laevastik võileivahinna eest kõikvõimalikele offshore-firmadele.
Meretehase enamusaktsiate ostja lubas, et investeerib juba esimesel aastal sellesse 10 miljonit. Ujuvdokk pidi tehase olulise töövahendina investeeringu hulka kuuluma. Tegelikult müüs Stringer doki juba enne meretehase osanikuks saamist AS-ile Laevanko. Ka see firma on põhimõtteliselt sama, mis Stringer. Selle firma osanikud-juhid on Albert Hannolainen ja Anatoli Bobakov. Albert Hannolainen kuulub ka meretehase nõukogusse.
Ookeanilt hangitud külmutuslaeva Amandus Adamson müüs Stringer Kariibi mere saartel registreeritud maksuvabale firmale Spinaker Shiping. Selle omanikud on taas samad, mis Stringeril. Kuidas põhjendada seda, miks loksub justkui müüdud laev edasi tehases? Selleks sõlmisid AS-id Stringer ja Spinaker lepingu, mille järgi Stringer võttis ligi 672 000 dollari eest remonti sama laeva, mille ta äsja oli iseendale müünud.
Adamson on nüüdseks dokist minema seilanud. Ilma, et nii tema enda kui ka ta remondi eest oleks midagi Stringeri arvele laekunud. Nagu ka ujuvdoki eest, mis on meretehase üks peamistest töövahenditest, kuid ei kuulu juriidiliselt talle. Loomulikult ei hakanud Spinaker ja Laevanko Stringerile ehk iseendale raha üle kandma.
Kõik need vangerdused olid vajalikud lepingust kõrvalehoidmiseks. 1995.a. aprillis oli Stringer firmaga Claremont Worldwide kokku leppinud, et viimane leiab laevale Amandus Adamson ostja. Stringer rikkus lepingut, müües aluse sisuliselt endale ning Claremont nõudis temalt 5 miljonit krooni trahvi. Kohtusse rändas Stringeri kohta pankrotihagi, mida ei rahuldatud. Kohus leidis olevat piisava argumendi, et Stringer oli ühepoolselt lepingu kehtetuks tunnistanud.
Riigikontrollis on äratanud huvi meretehase neljakorruselise hotelli käekäik. Üks tehase omanike esindajaist nimetas «haiglaseks urgitsemiseks» küsimust, millise summa eest müüdi hotell Bahama saarte firmale Rahmsad Investors Ltd. Kahtlemata oli müük vajalik tehase nõrga finantsseisu parandamiseks. Maksuvaba firma müüs võõrastemaja mullu omakorda 5,2 miljoniga liikluskindlustuse fondile.
«Nii ostab Eesti riik tagasi vara, mis peaks tegelikult talle kuuluma,» ütleb riigikontrolli ametnik.