 |
|
|
Indrek Pertelson (25) 21. aprill 1971 Pikkus: 193 sentimeetrit, kaal: 110 kilo. Klubi: Tallinna Condor (treener Avo Põhjala, esimene treener Andres Lutsar). Barcelona olümpiamängude 5. koht, 1996. aasta Euroopa meister. Maailmameistrivõistlustelt 5. koht 1993. aastal ning 7. 1995. aastal, Euroopas samadel aastatel 5. Hea Tahte Mängude 2. koht kaks aastat tagasi, võit ning medalikohti Maailma karikaetappidel. Eesti meistrivõite seni 15. |
Pärast Barcelonat polnud Eesti judokat Indrek Pertelsoni enam võimalik mitte teada. Viies koht, milleni viisid kolm võitu ja kaks kaotust, oli tulemus, mis eestlase meeste hulka tõstis. Ja jättis. Sealtpeale on poolraskekaalust raskekaalu siirdunud Eesti tugevaim maadleja stabiilselt maailma paremikus püsinud. Vahepeal näis juba, et liigagi stabiilselt, viiendast kohast kõrgemat ei tulnud kuidagi kui Hea Tahte Mängude hõbemedal 1994. aastal välja arvata.
Mais 1996 sündis kauaoodatu, tuli see, mis ükskord tulema pidi. Viis aastat uut suurt tiitlivõitu üritanud Pertelson pöördus Haagist tagasi Euroopa meistrina. Absoluutkategoorias, tunnistades ainult võite, kuigi ise polnud ta sugugi oma elu parimas vormis.
Tunnistuseks judomehe treeneri Aavo Põhjala hinnang Pertelsoni maadlusele Haagis: rahuldav, mitte enam. Millele Euroopa meister isegi natuke üllatavalt reageeris: «Absoluutselt õige hinnang!»
Õnn on see, kui oled tugev ja võidad, ja peale selle, et sa oled tugev, sul veel ka veab.
Pertelson valmistus Euroopa meistrivõistlusteks korralikult. Aga mitte nii intensiivselt ja mahukalt. Olnuks suur vale väita, et vorm on väga hea. Mõni nädal enne EM-i tuli seljavalu tõttu koguni viiepäevane treeningupaus sisse. Eeldusi võita tiitel polnud just palju.
Keskpärases vormis maadleja sai hakkama oma sportlaskarjääri kirkaima saavutusega. Mis sellest järeldub?
«Järeldub see, et on olemas õnn, mis ühel päeval naeratab ja teisel päeval ei naerata mitte,» ütleb Pertelson reipalt. Tema, mõtlev ja arutlev sportlane, usub, et inimesel on rütm, looduse poolt teatud ajaks määratud aeg võitmiseks - kui kõik olulisemad näitajad räägivad maksimumist.
Hollandis Euroopa meistri tiitli nimel maadeldes oli Pertelson emotsionaalselt ja intellektuaalselt absoluutses tipp-punktis. Ta suutis koondada energia ja oli sisemiselt valmis võitma. Füüsiline tippvorm polnud sellises seisundis esmatähtis.
«Olulisem oli see, et kontrollisin vaimuenergiat üheksakümneprotsendiliselt,» avab Pertelson tiitlivõidu tagamaid. Polnud vaja maadelda veatult, ta võis endale lubada mõningaid taktikalisi valeotsuseid, passiivsushetki. Hetk enne finaalmatshi lõppu laskis ta ennast türklasest vastasel isegi reaalse kaotuse piirini viia. Ja ikkagi ta võitis.
Kaks aastat varem sai Pertelson Euroopa meistrivõistlustel Poolas 9. koha nii oma põhikaalus kui absoluutkategoorias. Inimesed lugesid sellest lehes ja mõtlesid: Pertelson on ära vajunud. Andis lootust, aga nüüd on tegu esikümnes püsimisega. Indrek müristas samal ajal Poolas naerda. See, et kõik näitajad on täiesti põhjas, oli nii harvaesinev kokkusattumus, et lausa ajas naerma. Uuris koos arstiga tabeleid, pea paberites, ega leidnud midagi positiivset. Niisuguses olukorras suudab naerda ainult tugev ja terve inimene.
Enne Eesti taastulekut olümpiamängudele treenis Pertelson hirmsat moodi, talle jäi mulje, et vahest ainult tõstjad, heitjad ja tõukajad treenivad nii kõvasti kui tema. Organism võttis koormused omaks ja taastus tõrgeteta. Kõik oli ideaalses korras. Olümpiatatamile astudes oli ta parimas vormis. Ainult üks asi ei klappinud - emotsionaalne madalseis.
Sellega siis seletubki takkajärgi medali lähedale jõudnud mehe mõistetamatu loidus ja ebastabiilsus. Esimene vastane heitis eestlase 12 sekundit (!) pärast avagongi puhtalt ära. Shokk mõjus. Kolm järgmist vastast Pertelson võitis. Kuid maadluses pronksi pärast polnud Pertelson jälle see, kes oleks tahtnud olla. «Kõik, mis võiduks vaja, oli mul olemas. Peale ühe: ma ei suutnud end mobiliseerida, et hollandlane ära visata. Ma ei suutnud seda hetke tabada,» räägib ta nüüd, mil uue olümpia lähenedes loetakse mitte enam kuid, vaid päevi.
Mis juhtub, kui bioloogiline kell on ebasoodus ka Atlantas? Pole hea liiga palju teada, see hakkab segama. Psüühiline enesepiitsutamine, liigne ülesköetus... Indrek naerab: ei, ta pole enam sama mees. Ta on neli aastat targem. Enesekindel on ta küll, samamoodi nagu enne Barcelonat.