 |
Mees, kes läheb ainult võitma Erki Nool on rahva lemmik. Ta on siiras, energiline, rõõmus. See kõik ja veel miski sõnulseletamatu võlub. Temast räägitakse palju. Ta tahab ka ise endast rääkida. Tema ümber on alati kirgi. |
|
|
Erki Nool (26) Klubi: Tallinna West-Sport 1994: Helsinki EM-i 10. koht (7953 punkti), sise-EM-il 5. koht (5945). 1995: Sise-MM-i 7. (5883), Göteborgi MM-i 4. (8268), võitja Götzises Eesti rekordiga 8575 punkti. 1996: Euroopa sisemeister (6188), Götzises 2. (8447). |
Erki Nool pole kunagi kartnud ütelda seda, mida ta arvab. Tema jutud varasematel aastatel olid heaks ilkumisaineks. Nüüd räägib Erki sama juttu, ja teda kuulatakse ja usutakse. Kas midagi on muutunud? Kindlasti.
«Mõnikord öeldakse, et ma olen muutunud. Ei ole, mina olen ikka samasugune nagu enne. Mina rõõmustan ja kurvastan ikka nendesamade asjade üle nagu varem ja ütlen seda ka otse välja. Muutunud on üksnes minu tulemused ja rääkijate suhtumine,» ütleb Erki.
«Neli aastat tagasi uskusid minusse mõned sõbrad ja kõige lähedasemad. Ülejäänutele tegid minu tulemused miskipärast nalja. Tänaseks pole need kuigi palju muutunud, kõik oli näha juba tollal. Aga ei, küsiti ikka: kes Erki Nool õieti on, kas kaugushüppaja, kümnevõistleja või koguni teivashüppaja? Asjamehed ironiseerisid: ega me kaugushüppajale hakka teivast ostma...» Tänavu juhib Erki Nool Eesti edetabelit kuuel alal. Nüüdki võiks küsida, mis ala mees ta siis õigupoolest on.
Enne Barcelona mänge polnud Erki aasta aega saanud harjutada. Teivashüppel saadud õnnetu vigastuse mõju venis tegelikult veel olümpiajärgsessegi aega. Arst lubas, et ta pääseb varsti harjutama. Nädalatest sai kokku aasta. 1991. aasta talv oli niisamagi raske aeg. «See aeg õpetas: kui oled vilets ja pildilt kaod, siis pead ise üksi hakkama saama. Mina ei unusta seda teadmist kunagi. Paljud loobusid sel ajal. Need sportlased, kes alles jäid, õppisid uued reeglid ruttu selgeks.»
Neli aastat tagasi oli Erki peamine eesmärk pääseda olümpiale. Isegi tema toonane treener ei uskunud, et Erki selleks võimeline on. Ta rääkis üsna avalikult, et Noole võimete piiriks on 7700 punkti. «Ega ta ei saanudki minu tegelikku taset teada, temal oli Nazarov, vigase mehe jaoks aega ei jäänud,» meenutab Erki. Olümpianormi 8000 punkti ületas Erki Tartus Eesti meistrivõistlustel 1 punktiga. Sellest võistlusest on pärit tänaseni püsinud isiklik rekord viimaselt alalt, 1500 meetri jooksust.
Noole unistused ja kujutlused varisesid olümpiamängudel mürinal kokku. Võistlejana ei jäänud aega mänge vaadata, võistlus ise läks ikkagi väga noorel mehel samuti nässu. «See sai mulle küll selgeks, et ükski noor naga olümpial kümnevõistluses ei üllata. Liiga karm ala. Ja aitamas raja kõrval ning staadionilt väljas polnud ka kedagi. Tundsin end jumala üksi.» Kodus läks asi veelgi hullemaks.
Ühesõnaga - Erki oli mahakantud mees. Tagantjärele näib, et see oli optimaalne aeg plats puhtaks teha ja uuesti alustada. «Nägin, et edasisest koostööst treeneriga midagi välja ei tule. Vähemalt mitte nende eesmärkide saavutamiseks, mis mina olin endale seadnud. Läksime lahku. Tükk aega polnudki mul treenerit, hüppasin kaugust ja püüdsin ära elada.»
Mitmevõistleja sai Erkist uuesti 1994. aasta talvel, kui ta kõigi teiste jaoks ootamatult võitis äärmiselt tiheda seitsmevõistluse Berliinis. Veidi hiljem tuli Nool Euroopa meistrivõistlustel viiendaks.
Prantsusmaal toimunud võistlustel koges publik esimest korda tõelist Erki temperamenti: ta võitis teivashüppe, mida tähistas tänaseks talle tunnuslikuks saanud saltodega. Viimasel alal, 1000 meetri jooksus läks Erki täispanga peale, õhkõrna lootusega medalit saada. Alustanud metsiku tempoga, juhtis ta teiste ees ligi sajameetrise edumaaga, aga väsimus tuli enne kui lõpujoon. Publik oli vaimustuses. «Eurospordi» kommentaatorid pole sellest päevast alates enam Noole nimega eksinud.
«Lõplikult keeras elu igas mõttes paremuse poole pärast sama aasta suve Euroopa meistrivõistlusi Helsingis. Tegin tulemuse natuke alla 8000 punkti ning sain 10. koha, aga sellest olulisem oli veendumus, et jätkan sporti.»
Nädalapäevad tagasi 26-aastaseks saanud Erki Nool läheb Atlantasse hoopis teise mehena kui neli aastat tagasi Barcelonasse. Isegi kui ta ei võida, isegi kui ta medalit ei saa, ei saa see enam mõjutada juba tehtut. «Tollal oli minu eesmärgiks olla keegi teiste hulgas. Nüüd lähen välja hoopis suurema eesmärgiga. Peaaegu kõike, mis võib olla ühes sportlaseelus, olen juba kogenud. Minu elu on paigas, olen terve ja teine olümpia ei tohiks mulle pakkuda midagi ootamatut. Minu suhe maailmaga on hea.»