prillis 1987 deporteeris USA, kes ei tunnustanud Balti riikide annekteerimist, N Liitu eestlase Karl Linnase. Mees oli Eesti NSV-s 1962. aastal surma mõistetud süüdistatuna teenimises Tartu koonduslaagri ülemana. Linnase deporteerimise võttis südameasjaks USA kohtuministeeriumi kriminaaldivisjoni eriuurimisosakond (OSI).
Ühed kommunismivastases USA-s juubeldasid, et natsikurjategija saab õiglase karistuse. Teised aimasid KGB kõikvõimsat sepitsust. 1962. aasta kohtuprotsessis nähti farssi, sest otsus oli trükitud ajakirjas Sotsialistitsheskaja Zakonnost veel enne, kui protsess aset leidis.
Ohver või kurjategija. Tiina Jõgeda käsitles 1995. aasta 5. mai Eesti Ekspressis Linnase USA-st väljasaatmise tagamaid - OSI-s töötavate mõjukate juutide ja USA eestlaste vahelist konflikti. Artikli alguses avaldab Jõgeda arvamust, et küllap Linnasel ikka oli patte hingel, miks muidu USA ta N Liidu repressiivorganitele välja andis. Jõgeda lõpetab artikli karmi tõdemusega - kuni Eesti ajaloolased pole Karl Linnase kohta tõde selgitanud, ei saa me võidupüha tähistada.
Kas Linnas sai teenitud karistuse või muljuti ta lihtsalt suurriikide poliitiliste veskikivide vahel surnuks, nagu väidab Jõgeda?
Juba 1944 asus tööle ENSV vabariiklik komisjon, mis uuris natside ja nende kaasosaliste roimasid. See tõdes juba enne töö alustamist, et Tartu lähedal tankitõrjekraavis on hukatud üle kümne tuhande inimese. Kiire töö tulemusena tõusis see arv kaheteistkümne tuhandeni, nende hulgas 2000 juuti. See arv läks ametlikult käibele mitte ainult N Liidus, vaid ka Läänes.
Luup edastas 23. augustil 1999 okupatsioonivõimude repressiivpoliitika uurimiskomisjoni esimehe Peep Varju sõnu: Saksa okupatsiooni ajal hukkus Tartus 230 Eesti Vabariigi kodanikku, enamik neist hävituspataljonlased ja teistes punastes kuritegudes süüdi olevad isikud. Broshüüris «Eesti rahva inimohvrid nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal 1940-1953» (1997) kirjutab Varju siiski, et arhiiviandmed võimaldavad seni nimeliselt fikseerida 230 ohvrit Tartu linnast (mis ei ole ju üldarv). Seega ei olnudki Tartus justkui mingit massihukkamiste paika. On väidetud, et Tartus ei olnudki koonduslaagrit Saksa mõttes, tegu oli tavalise töölaagriga. Paraku on allikaid käsitletud puudulikult ja tendentslikult.
3000-4000 ohvrit. Eesti Julgeolekupolitsei Tartu Peavälisosakonna alla kuulusid lisaks Tartu linnale ja -maale ka Valga, Võru ja Petseri välisosakonnad. Ka sealt interneeriti inimesi Tartu koonduslaagrisse. Rahvusarhiivi dokumentide alusel võib öelda, et Nõukogude ajal väidetud hukatute arv 12 000 on enam kui kolmekordistatud. Kuid Tartu koonduslaagrist viidi hukkamisele siiski oluliselt rohkem kui mõnisada. Olemasolevate dokumentide põhjal saab tuletada kunagi peetud eksekuteeritute kausta ehk hukatute nimekirja mahu, mis oli tõenäoliselt 3500-4000. Kõik inimesed ei pärinenud Eestist - seni selgusetutel asjaoludel toodi inimesi Tartusse hukkamisele ka Lätist ja tõenäoliselt kaugemaltki. 715 hukatu, valdavalt Eesti kodaniku nimed on ka teada. Kui muidu tapeti täiskasvanuid, siis juutide puhul ka rauku ning sülelapsi. Samas ei olnud laager asutatud spetsiaalselt juutide hävitamiseks.
Barakid näituseväljakul ja hiljem Kuperjanovi kasarmute territooriumil (Kastani tänaval) olid täidetud valdavalt eestlastega. Surmamõistmiseks piisas suvalisest kaebusest, mis paraku võis olla ja kahjuks tihti oligi tingitud isiklikust vimmast.
Õhutada pogromme. Tartu koonduslaagri asutasid Eesti metsavennad ehk spontaanselt loodud Omakaitse kohe pärast lõunapoolse Tartu vabastamist bolshevikest tõenäoliselt 14. juulil 1941. See asus kunagise Põllumeeste Seltsi näituseväljakul. Juhtnöörid saadi Saksa sõjaväelastelt, kes eelistasid sellistel juhtudel eesriide taha jääda. Tööle hakati Saksa skeemi kohaselt, eestlasliku innuga. Bolshevike veretööd ja küüditamised olid värskelt meeles, seetõttu on taoline aktiivsus teatud määral mõistetav. Valvuriteks olid esimestel nädalatel Omakaitse mehed, hiljem loodi spetsiaalne valvekompanii.
Kuigi pole ühtki dokumenti, mis annaks eestlastele korralduse tappa juute, andis Reichi Julgeoleku Peaameti ülem Reinhard Heydrich Baltimaade tapaüksuse Einsatzgruppe A komandörile Valter Stahleckerile instruktsiooni varjata tapmisi ja lasta paista, nagu oleksid tapjaiks kohalikud. Plaan oli õhutada kohalike elanike spontaanseid juudivastaseid pogromme.
«Äsjavallutatud piirkondade antikommunistlike ja juudivastaste ringkondade enesepuhastuslikke soove ei tohi takistada,» kirjutas Heydrich. «Pigem tuleb neid, kui on vajadust ja asi kanaliseeritud korralikule alusele, intensiivistada, ilma jälgedeta (tõendeid jätmata), andmata kohalikele omakaitse ringkondadele ühtki võimalust viidata direktiividele või mis tahes poliitilisele kinnitusele.»
Stahlecker oli siiski sunnitud tõdema, et Eestis ei tekkinud pogrommide võimalust, sest juutide arv oli suhteliselt väike. Eesti omakaitsejõud tegid tema raporti kohaselt üksikutel juhtudel kahjutuks eriti vihatud kommuniste, piirdudes üldiselt kinnivõtmistega.
Paralleelsed võimustruktuurid. Laagris toimisid alguses natsi-Saksamaale omased paralleelsed võimustruktuurid. Eriosakonna ülem Roland Lepik käsutas ka laagriülem Juhan Jüristet. Kapteni auastmes elupõline sõjaväelane Jüriste nõudis sellise vastuolulise käsuliini muutmist. Tulemuseks oli Lepiku määramine koonduslaagri ülemaks, samas jäi ta ka eriosakonna ülemaks. Ühtlasi saatis Saksa välikomandantuur koonduslaagrisse ülemveltveebli auastmes Fritz Gieseni, kes kõikide tunnistajate sõnul käsutas ka kapteni auastmes laagriülemat.
Mõni päev pärast seda, kui Saksa väed 28. augustil 1941 Tallinna vallutasid, määrati Lepik teenistusse Tallinna ja ta andis oma ameti Tartus üle lipnik Karl Linnasele.
Koonduslaagri juhtimine läks tõenäoliselt augustis taasloodud poliitilise politsei prefektuurile, Omakaitse kureeris valvet.
Surmaotsuseid langetas eriosakond ja need pidi kinnitama välikomandant.
Mark, Taska jt. Koonduslaagris teenisid eestlased väga erinevatel põhjustel. Oli mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid. Teised kandsid möödunud aegadest mõnda pattu hingel. Oli elukutselisi sõjaväelasi ja ka neid, kellele võimalus vägivallatsemiseks ja eludega mänglemiseks oli nagu sülle kukkunud õnn.
Kuulates filmiarhiivis säilinud ülesvõtteid Juhan Jüriste, Karl Linnase ja Ervin Viksi üle 1962 peetud kohtuprotsessilt, jäävad eriliste jõhkarditena kõlama valvurid Mark ja Robert Taska. Mark sidus nööri surmaminejate vahele, Mark lasi lapsi maha, Mark toorutses, Mark vägistas, oli alati purjus ja ähvardas. Taska peksis rihmaga, sundis külmal talvepäeval naisvangi enne tööleminekut juukseid märjaks tegema, hooples, kuidas ta tappis pussiga juudi naise. Need mehed liitusid rõõmuga mahalaskjate komandoga.
Auahne ja jõhker. Oli ka juhtumeid, kus inimene asus koonduslaagri teenistusse teadmisega, et see on pisisulide kinnipidamiskoht, mida tuleb lihtsalt valvata. Aru saades, et tegelikult on tegemist poliitvangide kinnipidamis- ja hävitamisasutusega, õnnestus mõnel ka nädala-paari pärast vabaks saada. Üks niisugustest oli pärast sõda tunnustatud kergejõustikutreeneriks tõusnud Olav Karikosk. Karikose kutsus 1941 septembris koonduslaagrisse teenima laagriülem Karl Linnas. Karikosk oli ka üks neljast tunnistajast, keda OSI töötajad Linnase asjas 1980 üle kuulasid.
Karikosk iseloomustas Linnast, kellega ta oli 1939 viibinud sõjaväeõppustel, kui auahnet, jõhkrat inimest, kes osales kõikvõimalikel sakslaste lõbustusüritustel. Alati õiges kohas. Linnas lasi ennast kutsuda hauptmaniks (kapten, pealik). Karikose sõnul laskis Linnas isiklikult ka inimesi maha. Seda kinnitasid ka teised tunnistajad.
Üldiselt komplekteeriti mahalaskjate meeskond vabatahtlikest, kellest ei olnud kunagi puudus. Korra sundis Linnas ka Karikoske kaasa minema, andes kategoorilise käsu: «Sellega peab harjuma.» See toimus oktoobri lõpus 1941, kui hukkamisele viidi valdavalt juudi naisi, nende hulgas ka üks 10-12-aastane poiss. Lühikese bussisõidu ajal vägistas üks valvur hukatava naise.
Innukas käsutäitja. Üks ülemaailmse eestlaste organisatsiooni juhtidest on avaldanud arvamust, et küllap Linnas seal koonduslaagris ikka teenis. Aga vaevalt määrati 21-aastane nolk, kõigest lipnik, laagriülemaks. Tõsi, laagriülem ei olnud kõige kõrgem mees - käske jagas Giesen -, kuid teine mees laevas ja innukas käsutäitja oli ta küll. Möödunud kümnend Eesti ajaloos tõestab, et murrangulisel ajal on noortel n-ö kompleksivabadel, riskialdistel teoinimestel suurepärased shansid esile kerkida.
Linnase teenistus Tartu koonduslaagri ülemana langeb massiliste hukkamiste ajale. Mahalaskmised Jalaka liinil lõpetati veebruaris 1942. Linnas oli koonduslaagri ülemaks 1941. aasta septembrist 1942. aasta alguseni.
N Liidule välja antud Linnas suri 2. juulil 1987 Leningradi vanglahospidalis, väidetavalt kaksteistsõrmiksoole veritseva haavandi tõttu tehtud operatsioonide tagajärjel. See on lisanud loosse veelgi salapära ja spekulatsioone. Paraku nähtub ülalkirjutatust, et OSI ametnikud nõudsid Linnase väljasaatmist maalt asja eest. Kuivõrd oli deporteerimine N Liitu vastuolus USA moraali ja õigusemõistmise põhimõtetega, on iseasi.
Mind isiklikult Linnase saatus võidupüha tähistamast ei sega.
Autor on kirjutanud Tartu koonduslaagrist magistritöö
![[Luup]](/luup/images/okula/luupea.gif)
