heatrum on Eesti oludes unikaalne nähtus, mis on ühtaegu nii kool kui ka teater. Teatrit teevad Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli esimese lennu 11 lõpetajat, kellele kevadel lisandub 14 teise kursuse diplomandi. Kooliõpetust jagavad needsamad näitlejad Vanalinna Gümnaasiumi teatriklassi õpilastele, kelle juhendamine annab neile omakorda pedagoogi- ja lavastajakogemust.
Theatrumi näitlejad on lisaks teatrialasele kõrgharidusele saanud EHI-st laiad humanitaarteadmised keeltest ja kultuuriloost. «Theatrumi üks eesmärke on tagada näitlejate pidev õpe ja enesetäiendamine,» avab Theatrumi juht Lembit Peterson stuudio olemust.
Idealistlik ja omanäoline. Kommertsi piir on sensitiivne, selle äratundmisel usaldavad tegijad oma sisetunnet. Igatahes ei väljendu kommerts mängukavva valitud näidendites, vaid käsitluses ja esituses, mis suurtes teatrites kipub muutuma järjest kerglasemaks. «Ma tunnen oma sisemuses, millal ma teen kommertsi ja millal mitte,» ütleb «Rita koolituses» Aarne Ükskülaga duetti mänginud nimitegelane Kadri Adamson.
Teatri tase võib alla käia eelkõige publiku alahindamisest, n-ö kindla peale minemisest või väljamõeldud «rahva maitset» järgida püüdes. Pariisis on näha, mida teeb kommerts teatris - saalid on küll täis, kuid valdavalt ei ole laval muud kui kino hale imitatsioon, ütleb Petersonide teatridünastia järgmine esindaja Marius Peterson.
«Shakespeare vaevalt arvas, et lihtrahvas on tuim pühvlikari, keda miski ei liiguta. Või et nad äkki ei saa etendusest aru, mistõttu tuleb neile kõik lihtsalt läbimälutavaks teha», arvab Andri Luup.
Näitleja Donald Tombergi sõnul ei pea Theatrumis töötades otsima igapäevast kompromissi selle vahel, mis on oluline enesele ja millega meelitada publikut. Riigiteatris, tundub vahel, on selline kompromiss üsna tavaline.
Oma osa teatri taseme kujundamisel on ka kriitikal, mis Andri Luubi sõnul on võtnud küll võitleva hoiaku, kuid arusaamatuks jääb, kelle vastu või mille suhtes. Kriitik käib korra etendusel ja järgmisel päeval paneb kulbiga ajakirjanduses. Muidugi mitte alati. «See on lavalolijate suhtes ülekohtune, enne arvustamist peaks etendust vähemalt neli korda nägema, siis saab selle tugevusi ja nõrkusi ka sügavamalt vaadelda. Kriitik peaks samuti olema «teatritegija», mitte üksnes kroonik,» arvab Marius Peterson, kes näeb kriitiku funktsiooni eelkõige teatriga dialoogi loomises. «Kuid loomulikult peab dialoogis osalema ka lavalolija, s.t kui puudub kahekõne, peavad mõlemad pooled analüüsima, milles asi.»
Publikut ei peta. Theatrum nõuab oma liikmetelt pidevat enesetäiendamist ja -arendamist. «Näitlejal on vormispüsimine raskem kui mõne teise ameti esindajal. Mõõdupuud justkui puuduvad. Ei tasu arvata, et näitleja suudab laval peita oma tühjust või tegematajätmist. Laval on tegelaskuju, aga on ka näitleja isiksus,» usub Marius Peterson. Kuna Theatrum saab mängida maksimaalselt kümme etendust kuus, siis on seda vormispüsimiseks vähe ning selle kõrvalt tuleb endaga rohkem tööd teha, tunnistab Annely Tuulik.
Kuigi Theatrumi trupp koosneb elukutselistest kõrgharidusega näitlejatest, ei saa keegi neist pidada näitlemist oma ainsaks tööks. See lihtsalt ei toida. Veel. Seetõttu tegelevad nad teatri kõrval näitlemise, näidendite tõlkimise, kujundustööde, reklaaminduse ja raamatuäriga. Ka kõik lavatööd, grimm, valgustus ja helikujundus on näitlejate enda tehtud. «Me ei ole amatöörteater, oma põhierialaks peab igaüks ikka teatrit, mis sest, et raha tuleb mujalt,» kinnitab Marius Peterson.
«Theatrum ei saa maksta näitlejatele pidevalt ja nii palju kui vaja, kuid nälga pole meil keegi jäänud,» sõnab Lembit Peterson.
Lembit Peterson ei taha mingit fanatismi Theatrumis viljelema hakata, kuid rahast on igal juhul olulisem põhjus, miks teatrit tehakse. «Kui mul on sõnum, siis ma esitan selle, mõtlemata, mis see mulle sisse toob,» selgitab ta. «Publikumenu peale mängides ei pruugi saalid täis tulla, isegi kui eelnevalt psühholoogide, sotsioloogide ja ma ei tea veel kellega konsulteerida.»
Theatrumi etendustes on löönud kaasa ka sellise kaliibriga näitlejad nagu Ülle Kaljuste, Aarne Üksküla ja Aleksander Eelma. «Meil pole võimalik maksta neile isegi poolt sellest summast, mille nad mujal teeniksid,» nendib Lembit Peterson.
Ehkki Theatrum on leidnud oma publiku ja tema 80-kohaline teatrisaal on pidevalt enam-vähem täis, ei võimalda piletimüügist saadud raha teatril ots otsaga kokku tulla. Samas on riiklik tunnustus ja toetus Theatrumile aasta-aastalt suurenenud - 1997. aastal eraldas Kultuuriministeerium Theatrumile 120 000, 1998. aastal 130 000 ja möödunud aastal 265 000 krooni. Neid on toetanud ka Tallinna Linnavalitsus, Avatud Eesti Fond, Eesti Kultuurkapital, Rahvuskultuuri Fond, samuti mitmed eraettevõtted.
Kuuendat aastat tegutseval Theatrumil on näitlejapotentsiaali areneda tugevaks konkurendiks teistele pealinna kutselistele teatritele. Vanalinnas tegutseval Theatrumil on võimalik ka füüsiliselt arendada oma tegevust väljapoole oma väikest teatrisaali kogu ajaloolise kloostrikompleksi territooriumile. Praegu on aga tegemist, et Kloostri Aida lõhnad ja helid teatrikülastajate ninna-kõrva ei torkaks.
«Me ei vastanda ennast teistele kutselistele teatritele ja me ei tea, milline on Theatrum viie aasta pärast. Kuid üks, mida me loodame, on see, et meil jätkub mõistust ja ausust lõpetada enne, kui «mille jaoks» ära kaob,» resümeerib Marius Peterson.
![[Luup]](/luup/images/okula/luupea.gif)
